Rattahooaeg 2017.

Kokkuvõte

Viimase aasta jooksul väidab Sportlyzer treeningajaks 513:03 h ja kogudistantsiks 6888 km. Ajaga väga kriitiline ei olegi, peaks muidugi sedagi rohkemaks saama, aga distants on küll imetilluke. Natuke lähemalt vaadates selgub kohe tõsiasi, et rattatreeninguid vaid 280:17h (6060km), mis on ikka lubamatult väike osakaal ühe sportlase jaoks enda erialale pühandumist. Et seekord siis niimoodi. Kindlasti ratta seljas võiks aega ja kilomeetreid ka praegu rohkemaks kirjutada, aga tööle-koju-kooli ringikesi ma üldiselt treeninguteks ei loe. Noh, kui just Tartust ringiga läbi Räpina Võrru ei juhtunud see koolipäeva järgne tiir tulema 😀 Oma osa mängis ka talve- ja kevadlaagri puudumine. Kevadlaager siiski teoorias oli - Itaalias peale MK-etappi maikuus, suvele vastu minnes abiks seegi. Ja varakevadel tegin pikendatud nädalalõpu maal isa juures. Aga sellised asendused pole ikka need päris õiged, mis pikemas perspektiivis edu tooksid.

Tähtsamad võidusõidud

Pararatta World Cup Itaalia, Maniago 12.-14.mail. 

Läksin peamiselt radadega tutvuma, sest järgmisel suvel seal MM, olin treeningvarustuses ja sooviga pärast veel veidi aega mägedes tõusumeetreid koguda. Eraldistardis kuues koht seitsmest. Kaotust võitjale 2:06. Vaadates pikemaid eesmärke jään peaaegu rahule.

Grupisõidust 13. koht (15 osalejat). Kaotust võitjale 13 sekundit - viimane kurv ja munakivilõik jäi puudu. Soojendus läks metsa, sest kummi purunemise tõttu püüdsin lihtsalt õigeks ajaks starti jõua ja neutraalabi toel mingi lahenduse välja nuputada. Ebaõnn jooksudega nr. 1.

Eesti Meistrivõistlused maaneesõidus

Eraldistart. No sellist närvipinget nädala jooksul ja sebimist vahetult enne võistlust ei soovita. Aga kuidagi ma starti jõudsin, isegi 6 minutit jõudsin rattal sooja teha ka. Tänud Liisale ja Paulile tagajooksu leidmise ja laenamise eest! Loomulikult tähendas see, et võistlus jälle treeningvarustuses. Noh, käigud natuke hüppasid, jalad loomulikult kanged, start ülimalt ebaõnnestunud ja tagasipööre metsas, aga õnneks mängis rada oma algusosa allamäe ja taganttuulega mulle natukenegi kasuks. 7. koht 15 naise seas. Võrreldes eelmise aasta eelviimase kohaga on parandus muljetavaldav. Ebaõnn jooksudega nr. 2.

Grupisõit. DNF. Kogu see pinge hakkas siis lõpuks ka mulle kohale jõudma ja vaimsel poolel kukkumine musta masenduse kuristikku alanud. Lisaks oli vaja pealelõunaks Tallinnasse tagasi saada, et kiiresti Hollandi poole teele asuda.

Pararatta World Cup Holland, Emmen 30.06-02.07.

Eraldistardis 4. koht viiest. Kaotust võitjale küll 2:12, aga poodiumikoht vaid 17 sekundi kaugusel ja keskmiseks kiiruseks väidab 39,14 km/h. Kas see rada ikka täpselt nii pikk oli, ei tea, aga igal juhul näitasin, et suudan kiiresti ka sõita, sest rajal oli keerulisemaid kohti piisavalt, kuhu täie hooga peale lennata ei saanud.

Grupisõidus jäin maha kolmandal ringil, veel vedasin ühe neiu grupi saba peale ära, aga siis olin ka omadega otsas mis otsas ja tagasipöördest kiirendada ei suutnud. 10. koht kaheteistkümnest, kaotus võitjale 8:19 ja peagrupile 2 minutit.

Pärast valasin põõsa varjus paar pisarat ja ei tahtnud ühtegi eestlast näha. Õnneks Mikko leidis minuti ära kuulata, kui halvasti kõik on, kuigi minu lohutamise kõrval tegeles esmajärjekorras päris koledalt kukkunud Soome neiu Liisaga.

UCI pararatta laager ja MM Lõuna Aafrika Vabariigis

Peale suvist püüdu kuristikust välja saada (vt. EMV lõigu lõpuosa) oli kogu Lõuna Aafrika üritus tõeliseks päästerõngaks. Aitäh-aitäh, UCI ja laagri treenerid eesotsas Jean-Pierre van Zyliga!

Uudiskokkuvõte UCI lehel, kus ka mina sõna võtan

Laager super, kõik täpselt nii, mida vaja. Tulevased maailmameistrid olid oma laagerdamist alustanud muidugi oluliselt varem ja sel ajal oli juba koormuste vähendamise periood. Veidi korra avaldasin arvamust, kui trenn minu arust liiga lühikeseks jäi 😀, aga kuulasin alati sõna ja jälgisin hommikul kirjapandut plaani. Ega treenerite valvsa pilgu all oleks plaanist kõrvale kaldumisega kohe vahele jäänud ka.

MMi eraldistardist viimane koht. Lihtsalt ei liikunud, ükskõik kui kõvasti ei väntaks. Võistlusjooksud olid juba nädala tollis kinni. Ka enda treening- tagajooks oli tõenäoliselt murdosa millimeetrist natuke viltu alla saanud peale pukil kerimist ja kohe seda ei avastanud. Edaspidi hoian ja sätin ise oma tehnikat. Igal juhul käigud hüppasid poolel maal hirmsal kombel ja mäest alla minnes oli vahe teiste naistega (või trennis proovituga) valusalt tunda. Pulsinäitudest sain aga maksimumid. Tol hetkel ka mõte ei töötanud korralikult, et tagapidur vähemalt igaks juhuks lahti keerata. Kolmandal ehk viimasel ringil hakkasin arutama, et kas nüüd on finiš tulemas ja pidin ikka tõeliselt ajusid ragistama, et välja mõelda sõidu pikkust, kui nüüd esimest korda spidomeetrile pilgu heitsin ja ringide lugemine oli juba sassis. Nii ametis olin oma väntamisega. Ühest küljest tulevikku vaadates muidugi väga hea pingutus võimete piiril. Raske rada oli tegelikult mulle sobiv oma 9 tõusu ja 300 tõusumeetriga (vt. UCI viitest esimest fotot Hassanist). Aga spordis loevad ainult medalid ning kohad ja seal kindlalt viimane. Ebaõnn jooksudega nr. 3-4.

Grupisõit. UCI teates on kogemata vale koht märgitud. Oma klassis 8. koht ja kokkuvõttes 11. (16 naise seas). Sõit oli mõnus, aga nii lihtsalt on praegune tase ja kurvides küll teooriat teadsin, aga päris hästi praktikasse viia ei suutnud.

Europa Cup etapp Prahas 30.septembril-1.oktoobril.

Täitsa hästi läks, kahjuks konkurents puudus. Sain testida oma õpitud oskusi UCI laagrist, ka võrreldes meestega häbisse ei jäänud ja esimeses otsas. Kindlasti olen kõvasti arenenud.

Ikka jälle imestati, et miks mul ka see kord treenerit või mehaanikut võistluse ajal raja kõrval ei ole, ise tegin endale samuti pai, kui lennujaamas oodates aega kasulikult kasutades lapsega järgmise päeva vene keele kontrolltööks õppisime. Praguses seisus muud varianti võistlustel käimiseks ei näe, kui kummaline kobineerimine.

Praha 1.okt 2017. Foto: V. Vodičková ČATHS 

Edasi?

Hakkan koguma Tokyo paralümpiaks punkte. Üksi kogu Euroopa ja maailma vastu. Süsteemis on aega 1+1 aastat (2018 põhjal antakse kontinendi põhiliselt igale edetabelis eespool olevale riigile üks koht, Euroopas naistele 14 kohta, 2018-2019 põhjal siis välja võideldud kohtade arv suureneb). Esimesest aastast on oluliselt tõenäolisem see koht kätte võidelda, kui hiljem suured riigid oma mitmekümneid kohti ümber jagavad. Sellest lähtuvalt algab minu hooaeg märtsis trekil - olukorras, kus praegusel hetkel pole kordagi sisetrekil käinud, vastavat ratast ei ole, treenerit ei ole. Kuidagi väga tuttav olukord. Ka ühest õlekõrrest ehk riigistipendiumist jäin ilma, tõenäoliselt maksis kõige valusamalt ebaõnnestunud loodetud tulemus MMi eraldistardist. Aga kuskil kõhunurgas on kindel tunne, et kõik laheneb mingil moel varem või hiljem, tuleb kõvasti vaeva näha (samas õnneliku kana teooriat uskudes, eks) ja avatud silmade ja meelega võimalusi otsida. Nüüd tagasi jõusaali ja wattbike aitab külmas vihmasajus suuremast hädast välja.

Aitäh, aitäh:
Sparta
Teraapialaegas
EIL
EJL

Talveperioodil alati kõike proovimas ja kõigega kaasa tulemas

Peale Rio mänge ja sealset grupisõidu kukkumist tuli teha sunniviisiline puhkus. Ehk natuke küll proovisin, aga pärast igat rattasõitu andis õlg valusasti tunda. Tagantjärgi oleks pidanud muidugi hoopis teisiti käituma, kohapeal arstil laskma üle vaadata, kodumaal taastusravi nõudma. Aga see on see lollakas eestlase mõtteviis  –  ei ole ju hullu midagi, küll varsti saab korda. Lihtsamaks ei teinud paranemist ka see, et kõige rohkem põrutada saanud lihaste kõõlused just seal, kus mul närvide ja tundlikkusega natuke kehvasti. Vähemalt tüütasin kursavend Martinit, kes õnneks tol hetkel Eestis viibis ja sain leevendust. Jõudsime järeldusele, et rattasõidu asendist (käed ees oli raske) vaja puhkust, natuke rahulikku jooksu võib proovida. No tegelikult ei olnud ka pärast suurt kiusatust osaleda jooksu ühistrennis väga hea, sest mitte kuidagi ei saanud ka kõige algajatemate grupis treeningu viimases osas võistlemata jätta.

Aeg aga parandab ja leevandab kõik haavad. Oh seda rõõmu ja tahtmist, kui ükshetk enam väikeste raputamiste peale tuld välja ei löönud!

Haanjas. foto: Külli Leola http://lkylli.zenfolio.com/

Eelmise hooaja viimaseks spordiürituseks võib lugeda Haanja Ultra100-l osalemist. See on ultrajooks Haanja küngaste vahel ja võib arvata, et oktoobrilõpu ilmaolud ja sealne maastik ei ole just kõige kiiremat jooksu soosiv.

Haanjasse poodiumikohtade eest võitlema ei läinud, lihtsalt oma seisukorda kontrollima. Väiksem eesmärk ületada varasem rekord, 67km, aga suurem, et püüda läbida õhtuks 80km. See viimane oli tegelikult üsna julge pakkumine, võrreldes eelmist kahte osaluskorda ja teadvustades muresid parema jalaga. Tegin täpselt. Kuigi lõpus valutava põlve tõttu väga vaevaliselt longates, jõudsin ettenähtud 15 tunniga selle 80 km täis.

Siis juba ametlik paarinädalane puhkeperiood, mille järgi tasakesi sportimise juurde tagasi.

Talvel tehakse üldkehaliseks ettevalmistuseks lisaks põhialale ka kõike muud. Mina pugesin Spartas lisaks rattagrupile ja YogaFunC trennidele ka Sparta jooksugrupi hõlma alla. Viimase kohta ei jätku kiidusõnu! Treenerite tiim võtab sõbralikult ükskõik millise tasemega harrastaja oma valvsa hoole alla. Toomas ei püüa minust üldse mingit jooksjat arendada, talvine üldkehaline ettevalmistus aga sobib seal grupis suurepäraselt. Täiesti uskumatu, et sellise teadmistepagasiga treener, olümpiasportlaste nõuandja, nii hästi ka kõigile päris-päris algajatele sobib ja nõnda paljud ideed käiku suudab tõugata. Sügisel mängisime lisaks tavalisele jooksutrennile (mis niigi sisaldas harjutusi ja pärast sees kerelihaste tugevdamist ja venitusi) jalgpalli. Kui käiku läksid saalihoki hommikud ja jooksuklubide vaheline turniir, siis oli ratturist aktivist jälle esimesena valmis kaasa lööma☺ Muidugi on kiirete jooksjate ja tervete-tugevate kätega mängijate vahel keeruline. Viimase võistluseelse trenni lõpus sain selgeks, et pean ikkagi vasaku käega mängima ja ruttu-ruttu ümber harjutama teistsuguse kaikaga. Ega tugevust mu löökides ei olnud, jalgades pidevateks sprintideks kiirust ka mitte, aga tahtmine kaalub mõnikord puudused üle. Turniiril pronksikohtumises löödud värav ajab praeguseni näo naerule.

Jooksuklubide turniiril võistkond Sparta2

Lumevaesel talvel jõudsin korra ka suusalaadsete laudadega kodumetsades suusatamise laadsest tegevusest väga kaugel olevat liikumisviisi harrastada.☺

Tule, kae, eideke, mis nad siin ajalehes kirjutavad.
foto: Peeter Pihlak

Nääride ajal "sattusin juhuslikult" orienteerumisüritusele Näärilaks, mis sisaldas kaheliikmelistele võistkondadele väga palju peamurdmist ja ekslemist, turnimist. Duo Tramm nimega Moonika sai tänu Erkki juhtimisele ja tema suurtele teadmistele Tallinna ajaloost, kogemustele kaardilugemise ning orienteerumise osas ikka väga hästi hakkama! Peale introt Kadriorus, mis meil väga kiirelt ei kujunenud, oli esimene ametlik osa veel eriti uhke ja väga paljulubav - rattaetapil (meie olime jalamehed!) täitsa ilusti kontrollajas 8-st punktis 7 käes. Edasi mitte nii ladusalt, aga tore ja huvitav sportlik õhtu.

Pääsküla 12. raba maratoni naiste esikolmik
Peale 42,2 km-t ei ole kõige teravam pliiast, et kuidas pidi poodium 

Pääsküla raba maraton toimub kodule lähedal ja püüan nendest jooksudest ikka osa võtta. Kahjuks senini starti jõudnud väga vähestel kordadel, enamasti mõni tähtis koolitus talveperioodi nädalavahetustel ees olnud. Veebruari esimesele nädalavahetusele plaanitud Pääsküla 12. raba maratoni toimumine oli veel nädal enne välja kuulutatud kuupäeva pigem väga kahtlane seoses meeletu libedusega ja heitlike ilmadega. Tõenäoliselt selle tõttu jäigi osalejate arv seekord väga väikseks ja seda kahjuks just naiste arvestuses. Mina läksin kohale. Sain lõpuks joostud ilma põlvevaluta omas rahulikus tempos. Jevgeniga koos alustades juba viiendal ringil täitsa mõistsin ja rääkisin vene keeles ka☺ Olen väga rahul selle õnnestunud pikema trenniga,  peale poolt maad tempo tõusvas joones vaikselt järjest üles ja kuigi lõpus raske, siis ärakukkumist ei tekkinud. Kolmas koht maratonijooksus on kuskil CV-s hea näidata, aga tegelikkuses see nelja naise arvestuses ja Kattrile kaotust üle tunni. www.trailrun.ee

foto: Agnes Pajur

Rattasõidu ettevalmistusest osalesin siserattasarjas Wattbike. Alates detsembrist viis erinäolist etappi, kus sel aastal kolm parasportlast Haaberstis Arigato spordiklubis eeskujulikult alati kohal. Kohe algul sai selgeks, et mul jalgadega jamasti. Wattbike näitab liiga ausalt ja otse ära, kui halvasti ja ebaühtlaselt tegelikult väntamine toimub. Kui kirjade  järgi peaks nõrk olema parem õlavööde, siis mõjutab päris tugevalt kogu külge, et rattal vajun vasakule poole kägarasse ja eriti parema jalaga tööd teha ei taha. Lisaks veel hangitud kanna põrutus ja parema jala niigi väiksematest ringidest kadus surumise faas peaaegu täitsa ära. Esimesed neli etappi huvitusingi pigem enda sõidustiili parandamisest ja neid wattbaigi faile sai ikka öösiti pikalt analüüsitud. Ja siis alles viimase etapi eel otsustasin, et nüüd on aeg ka oma tugevad küljed võistluses mängu panna. Püsti sõites jalgades erinevust ei ole, arvutasin veel välja ka keskmised vatid, mille juures peaks naistearvestuse võit tulema. Ja kui ma midagi olen otsustanud, siis enamasti teen täpselt asjad ära. 10km sõidu tulemused 226w ja 3.81w/kg on hoopis midagi muud, kui detsembris sama pikal maal poolhaigena tehtud (186w ja 3,00w/kg). Etapilt selge naiste klassi võit ja sarja kokkuvõttes teine koht. Wattbike sari Aerobike.ee lehel

Põlised rivaalid Prorunner ja Sparta jooksugrupp
foto: EPK

Wattbike sarja viimasest etapist palju taastuda ei saanud. Pooleteise tunni pärast juba Lasnamäel EPK sisekergejõustiku päeval (vabandust, keeldun nimetamast meistrivõistlusteks) 60m stardis. No ikka alati on tore liikumist harrastada. Lisaks läbi longitud sprindile tegin kaasa veel 200m ja 800m jooksudes, neist kõige raskem oligi 200m, mida alul üldse karta ei osanud. Olin ikka tõeliselt läbi ja jalad süldid. Enne õhtut ehk viimase stardi eel helistasin Priidule hommikuste rattatulemuste teada saamiseks ja ainult emotsiooni pealt (Wattbike etapivõit) jõudsin ka 800m finišisse. Olen eriti rõõmus, et just selles viimases, kõige pikemas jooksus, oli stardis sel korral väga palju naisi. Esimese paarikümne meetri möödumisel sai küünarnukkidega täitsa päris võistlustrügimist harjutada. Ja no minu õnneks paar kiiret kuulmispuudega päris kergejõustiklast valmistusid sel hetkel sooja tehes hoopis teatejooksuks☺

Loomulikult on kõik need võistlemised ja sporditegevus ainult jäämäe särav tipp. Võrreldes varasemaga olen päris korralikult koormust tõstnud. Trenni teen kuuel päeval nädalas, mis kokku annab 6-8 treeningkorda. Et selle juures tuli appi Sparta Spordiklubi, on hindamatu väärtusega. Juba kirjeldasin, et lisaks jõusaalis kuluvale ajale kasutan julgelt treenerite nõuandeid, samuti sain tehtud koos jooksjatega kehakoostise mõõtmise koos kiire, kuid väga informatiivse analüüsiga selle kohta.

Teine pool spordielust on veel katkematu organiseerimine, pidev läbirääkimine. Suur osa plaane ei lähe kunagi nii nagu vaja oleks. Näiteks tahtnuks kindlasti minna talvel rattaga soojale maale laagrisse nii sõitmist arendama kui d-vitamiini doosi saama. Aga tuli leppida kõigi nende asendustegevustega kodus ja igapäevaselt otsida võimalusi siin arenemiseks. Nüüd kevadel tuleb kõik see rattasõitu sisseelamise vaev kuidagi siin jahedas kliimas ära teha.

Samuti võin uhkust tunda, et sain talvel lahti mõnestki lisakilost, mis esmajoones tähendas tunde kuulates loenguid sportlase toitumisest ja Teraapialaeka kontoris veedetud aega raamatute taga. Eesmärk ju kaalukaotuse juures ka viiruste rünnakus terve olla ja samas saada lihaseid tugevamaks. Lisaks toitumisele sain Teraapialaeka suurepärasest raamaturiiulist abi ka kanna vigastuse korral ja tundub, et see asi hulluks minna ei jõudnud.

Kolmas osa, kõige suurem, on arusaadavalt kogu muu elu kokkusobitamine, kui oled juba kord otsuse võtnud, et järgmised neli aastat on pearõhk spordil. Võibolla jääb FB postitustest teistsugune mulje, kuid reaalses elus tulevad ka mulle elektriarved, vaja kanda lapse koolituskulud ja tuba soojaks saada. On neidki päevi, kus mingi raha pole laekunud ja tuleb kokku lugeda tühjad Borjomi pudelid, arvestada Rimi kontol olevate sentidega ja kaaluda, kas kahe Poola õuna kõrvale saab võtta kaks või kolm porgandit. Aga ma tean, et aja jooksul loksub kõik paika ja hakkab ilusasti laabuma. Tänan spordisõpru, kelle õla najal muresid kurdan (tegelikult ei pruugigi asi nii hull olla, aga aitab, kui saan ennast välja elada). Erilised tänud majasugulastele, kelle najal paljuski püsin.

Kohtumisteni loodetavasti järgmisel korral juba õues ja ratta seljas!