kolmapäev, 19. november 2014

Mina. Ehk kuidas on see kõik kujunenud


Mina. Olen üks õnnelik inimene. Olen õppinud nägema lahendamist vajavaid ülesandeid ja mõistatusi, mitte probleeme ja takistusi.
Ma ei taha iseloomustada end kunagi oma nõrga parema käe põhjal, kuid pean siiski vist kirja panema, kuidas ja mismoodi kõik välja näeb ning kuidas oli.

Nagu ikka tavaline eestlane - koolid lõpetatud, laps kasvamas, olid töö (päris töö ja  hobide toetamiseks lisatööots) ja ots-otsaga kokku tulemine. Rattaga sõitsin ka, see oli puhkus muredest. Võrreldes teiste samal tasemel kestvusspordi harrastajatega teen (ja tegin) ajaliselt palju-palju vähem trenni. Tahaks leida rohkem aega, aga esmajoones pean otsima seda puhkamise tarvis.

2008-2009 hooajad olid algaja harrastaja kohta et üsna lootustandvad. Pildile jõudsin vist Tartu Rattarallil, aga ise pean suuremaks saavutuseks esmapilgul tagasihoidliku tulemusega 2009. aasta meistrivõistluste eraldistarti. Veidi naljakalt võib kokku kõlada, aga sellele polnud üldsegi panustanud, oma natuke suure aluraamiga rattale olin lenksule kinnitatavad eraldistardi torud laenanud tuttavalt nädal varem ja korra nendega sõita proovinud. Seljakotiga astusin varahommikul Viljandi rongile ja võistluspaigas palusin teiste spordiklubide telgist pumpa, sest esirehv oli veljelt lahkunud ning oma klubi jõudmas alles õhtuks meeste sõidu ajaks. Ja kogu selle kummalise tiitlivõistlustel osalemise peale ei olnudki lõpuprotokollis päris viimane, ka kaotus võitjale oli mul enda arvates päris talutav (3'18). Grupisõidus oleks olnud kindlasi palju konkurentsivõimelisem, kuid jäin ühte kukkumisse (see sõit oli tol korral tervenisti päris kole trügimine, kaks neidu lõpuks kiirabiga Tartusse ja Valka), sain küll esimesena orus tekkinud pusast minema, aga tõusul grupile järgi ei jõudnud ja sain lõpus kirja vaid ajalimiidi ületamise. Rattaspordis iga kord plaanid ei õnnestu.

Niisiis olin üsna lootusrikas edasiste jalgratta-hooaegade suhtes. Kuid sombusel septembrihommikul tööle sõites käis kõmakas. Ei saa süüdistada liikluskorraldust ega autojuhte. Tean, kuidas olukorrad tekivad ja mõistan, mida ise valesti tegin. Ei-ei, mitte nüüd see, et rattaga raudteeviadukti alt läbi sõitsin, vaid hoopis see, kuidas olin vihastanud ja seda tunnet alla surunud. Aga iga olukorra saab pöörata õppetunniks, oma tee leidmiseks.

Haiglast kaasa saadud diagnoosid on kirja panduna päris õudsed. Kolmes kohas kaelalülide risti-ja ogajätkete murrud (sageli sellest edasi meditsiiniga kokkupuutunud inimesed enam väljavõtet lugeda ei saagi), rangluu murd, käel kodarluu murd ning abaluu mitmekilluline murd. Lisaks katki peaaegu kõik ribid paremal ja üks ka vasakpoolne ning õmblusi tuli pähe üle 20 cm. Kuid luude kokkupanekust raskem oli õlavarrepõimiku katkemine (närvijuured C5, C6, C7). Viimane tähendas, et niisama jäädes oleks käsi üsna kasutu lihtsalt rippuv element, sõrmed küll enam-vähem töötasid (mitte pöial), aga kätt ennast liigutada ei osanud.

Ma ei tea, kuidas lugejad usuvad juhustesse. Igal juhul oli just Šveitsist kodumaale tagasi tulnud täpselt sinna Mustamäe haiglasse noor ortopeed, kes teadis ja oli näinud, kuidas tehakse vajalikku operatsiooni. Ning lisaks oli info, kuidas Soome professor maailmas ringi liigub, sobiv päev operatsiooniks oli paigas vist juba enne diagnoosi saamist (kuigi ka uuringuid ei saa närvikahjustuse puhul alati üheselt tõlgendada). Kohavalikutes Tartu ja Tampere vahel jäi viimaks sama kodune 3 km kaugusel olev Mustamäe. Hiljem taastusravis sain teada, et ka varem oli eestlasele sarnane opp tehtud, kuid siis pidi patsient selleks lennutatama Taisse.
Põhimõtteliselt väga lihtsustatult on mul nüüd kätte ühendatud närvikiude, mis muidu läheksid ülaselga ja päris katkiseid õlapõimiku närve lapitud jalast võetud tundlikkuse närvitorudega. Ega keegi seda ette ei tea, kuidas ja kas üldse mingit taastumist sellises olukorras toimuma hakkab.

Taastusravi oligi närvide kasvatamine vigastuse kohast alates sõrmede suunas, sest katkemisel vanad närviotsad lihtsalt känguvad. Ja see taastusravi polnud ka tavaline kord-paar nädalas polikliinikus käimine, sokutati Pärnusse Ivo Klotsi BioDesign kabinetti, kus ravi toimub 8 tundi päevas, nii et õhtul jaksab ainult natuke süüa ja magama keerata. Algul elukorraldus oli nädal Pärnus ja nädal kodus taastumas, hiljem umbes kord kuus nädalasi seansse. Ja see kõik mõjus, toimis. Paari kuu möödudes nägin küünarliigese sisepinna ülaservas õrna lihaskiu tõmblust. Kümne kuu möödudes avariist oli olukord, kus jaksasin tõsta teelusikat (ja kätt ennast ka ikka), aga kahvli ja supilusika jaoks veel jõudu nappis.

Taastumine kestab 2 aastat, edasi võimalikud väga minimaalsed muutused. Minul on kõikide esialgu pandud arvestuste ja lootustega võrreldes mõistmatult hästi. Ka opereerinud prof. Simo Vilkki küsis Tallinnas mind üle vaadates imestunult, et näita nüüd teise käe liikumist ka, naljaga mainis, et ei usu, et tema seda paremat kätt on lõigenud.
Muidugi on ja jäävad parema käe lihased nõrgemaks, õla tagaküljel ja abaluu peal on ka lihaseid puudu, et mõningad liigutused on piiratud. Elu aga ei sega, teen kõike ja saan kõigega hakkama, spordiklubis rühmatrennides ei viitsi enam põhjendada ka, miks kätekõverduste ajal veidi teisiti omaette ukerdan :)

Ei, ärge tundke mulle kaasa. On olnud üsna pöörane teada saamine, õppimine ja arenemine. Tähtsaim sealhulgas polegi füüsiline paranemine, vaid endaga rahu leidmine ja õnnelik olemine. Kõik need kohtumised rõõmsate inimestega taastusravi ajal, kelle kaaslased ja  meditsiinisüsteem olid juba maha kandnud. Tegelikult kõik ongi alati ja kogu aeg täpselt nii hästi kui ainuvõimalik, kui inimene ainult ise kogu aeg hädasid ei koguks.

Ja rattasõit jääb veel mõneks ajaks üheks tähtsaks tegevuseks. See lihtsalt on mulle vajalik, oluline. Põnev väljakutse ja uudishimu rahuldamine enda võimete piiride otsimisel.

teisipäev, 12. august 2014

Rattaspordist

Rattasport on parim ala harrastamiseks. See piiritu vabadus, liikumisrõõm, vaid inimjõudu kasutades vahetu looduse tajumine. Ükskõik kas eesmärgiks on seatud inimvõimete piiride nihutamine profispordis, suuremat hulga inimeste positiivsest energiahulgast osa saamine või niisama looduses  mõtteid selgemaks puhkamine. Meenutuseks võib vaadata Jaan Tootseni  "Velosoofe"  Sealt Valdur Mikita mõttelõng: "Raske vastata, kuidas mõjutab rattasõit, kuid igaljuhul ta midagi muudab inimese teadvuses." 

Rattasport on kõigile. Kas siis tõsisemaks sporditegemiseks ja võistlemiseks maailma tipptasemel või lihtsalt igapäevase sõiduvahendina. Sobib nii vanuses 8 kui ka 80, pikale ja lühikesele, jõumehele ja haigusest taastujale. Igaühele on leida sobivaid võimalusi ja vahendeid.

Para-rattasporti koordineerib rahvusvaheliselt  UCI (Union Cycliste International).
Ratturid on jagatud nelja põhiklassi kasutatavast varustusest ja sõitja võimalustest lähtuvalt:
* tandemrattaid (klassi lühend B) kasutavad nägemispuudega sõitjad koos juhtpiloodiga;
* kolmerattalised jalgrattad (T) on kasutusel sõitjatel, kelle puue mõjutab tasakaalu;
* käsirattad (H) kasutusel, kui edasiliikumiseks vaja kasutada käte jõudu;
* standardsed rattad (C), kui väiksem või suurem puue (tavaliselt jäseme(-te) puudulikkus), lubab kasutada tavalist ratast või väiksemate modifikatsioonidega tavaratast.

Iga põhiklass on jagatud veel omaette numeratsiooniga, mis tähistab takistuse/puude suurust rattasõidus, mida suurem number, seda väiksem takistust tekitab puue võrreldes tavaratturiga. Näiteks käsirataste H5-klassis on kehatüvi korras ja kasutatav põlvitusasend ja jõudu saab rakendada ka kehatüve lihastega. H1-H4 klassi ratturid vajavad rattal pikali asendit, mis on küll siledal maal liikumiseks väga aerodünaamiline, kuid kehatüve lihaseid ei saa edasiväntamiseks piisavalt efektiivselt kasutada. C5-klass tavalistel jalgratastel on minimaalse puudega ja enamasti pole sellist sõitjat tavaratturite seas kohe märgata. C4 ja C5-klassi ratturid suudavadki sageli probleemideta kodukohas treenida ja valikuliselt kohalikel üritustel võistelda võrdselt koos tavaratturitega.

Kui esmapilgul võib veidi mõistmatuks jääda nõnda mitmetesse klassidesse jagamise vajadus, siis võrdluseks võib tuua, et ka tavaspordis on samuti kõigile omaseks saanud igapäevaseid jagamisi - kasvõi mehed ja naised või erinevad kaaluklassid.

Üks vana tutvustav video, millesse tuleb küll suhtuda ettevaatlikult, sest natuke on juba peale Londoni OMi klassid parandatud ja spordiala veelgi arenenud ja populaarsust kogunud, on üleval Austraalia Rattaliidu kogus: http://www.youtube.com/watch?v=utaMVVHGvPk

Maailmas on para-rattasport väga populaarne. Lisaks iga-aastastele suurematele ühistele võistlustele - MM, WordCup, EuropaCup- on näiteks nii B kui H klassidel lisaks omaette tuurid. Suuremates rattariikides ka kohalikke võistlusi. Sõidetakse nii maanteel kui ka trekil (trekil toimetavad klassid B ja C).

Para-rattaspordini jõutakse erineval moel, kuid päris tippu jõudmiseks tundub olevat kaks sagedasemat algusteed. C5-klassis üsna tihti sportlased on juba noorusest alates tegelenud tipptasemel jalgrattasõiduga.  Näiteks Saksa neiu Kerstin Brachtendorf sõitis aastaid vaatamata oma väiksele puudele labajalas pikki ülemaailmseid mägirattavõistluseid eliitklassi hulgas. Treeningul jalga vigastanud inglane Jon Gildea on enne õnnetust edukalt MTB ja cyclocrossi noorteklassis rahvusvahelisel areenil ja ka peale õnnetust sõitis esialgu koos eliitratturitega. Teistpidi jõutakse rattani mõnelt muult spordialalt. Ei saa üle-ega-ümber rallisõitjast ja F1-piloodist, H5-klassi viimaste aastate edetabelijuhist Alex Zanardist, soovitan otsida Youtube'ist mõnd videot just käsirattasõidu kohta. Neid on päris mitmeid, ei hakka välja tooma.
Sageli saab para-rattasõitu harrastada sobiva kõrvalalana. Kui eliitkklassi suusatajad ikka suvel üldfüüsiliseks treeninguks hüppavad rattale, siis invasportlased ei jää sugugi maha. On päris mitmeid, kes talveolümpial saavad medalid suuskadel ja suveolümpial osalevad edukalt rattal. Läti noormehed keskenduvad nüüd, kui Rios on kavas esimest korda ka para-triatlon, just selle viimasele mitmikalale.

Kuigi päris kõikides klassides (eelkõige paar naiste kategooriat) pole kandepind just väga lai, on maailma tipp väga terav. Rohkemaarvulistes para-rattariikides on tegelevad selle edendamisega mitmed rattaklubid ja toimuvad kohalikud litsenseerimised-võistlused,  v.t näiteks Hispaania kalendrit:  http://rfec.com
Olümpialootused on kaasatud tavaratturite kõrval erinevatesse toetusprogrammidesse.

On kurb ja kummaline, et Eestis praeguseni litsentsiga ja võistlevate para-jalgratturite arv väga ümmargune 0. Inimesi justkui oleks, soovi ka, mõnikord ka käsirattaid nähtaval. Eelpool toodud jutust lähtuvalt, et selle spordiga tegelemine tõstab ääretult inimese elukvaliteeti, vast veel lihtsamalt, kui mõni siseruumides harrastatav sport. Kas me siis just seda ei soovi, et Eestimaal oleks rohkem õnnelikke ja rahulolevaid inimesi?

Ei räägi praegu pikemalt rahastamisest, millest palju ei tea. Aga meediamöll rahvusvahelistel suurvõistlustel ja ala populaarsus võiks ka võimalikke toetajaid paeluda.
Kui algselt võib tunduda tipptasemel varustuse hankimine väga kulukas, siis millisel spordialal see poleks? Alustamiseks vast ei pea seda kõige-kõige uuemat mudelit hankima. Kui ratsaspordis on vajalik hobune, sõudespordis paat ja ujumises bassin, siis (jalg-)ratas seisab toas seina ääres ja ükskõik mis kellaajal nõus trenni minema, kasvõi igal hommikul enne tööd. Eestimaal on leida juba päris mitu sobivat kergliiklusteed ka.


Kasutatud allikad:
Jani Peltopuro: http://www.janipeltopuro.com
UCI para-cycling: http://www.uci.ch/para-cycling/

teisipäev, 5. august 2014

Brevet 400

Brevet pole võistlus, vaid on organiseeritud 200km-1000km vabasõit kas grupis või üksi, kus tuleb läbida antud aja jooksul ettenähtud teekond ja kontrollpunktid. Ingliskeelsetesse reeglitesse võib süveneda: http://www.audax-club-parisien.com/EN/index.php?showpage=322
Lõbusamaks teeb ürituse see, et saateauto on rangelt keelatud ja teoreetiliselt on tehniline abi lubatud vaid kontrollpunktides. Kuna hetkel Eestis osalejaid vähe ja kontrollpunktid üsna väikesed ja suhtelised, siis kogu vajalik varustus käib selga või ratta külge ning kogu teekond omal jõul ja vastutusel. (Kasutada võib vaid samal brevetil osalejate poolt antud abi.)
Nõnda sarnaneb eelduste kohaselt rohkem matkale meeldivas seltskonnas. Käesoleval suvel on Eestis ürituse enda koordineerida võtnud Ivar Tupp Haanjamatkadest, kes rõhutab just mõnusat ajaveetmist ja koos sõitmist. Sellega seoses on ka sõitude keskmised kiirused langema hakanud ja oodatakse rahulikult kõige viimaseid järgi. Eesmärgiks on jõuda ka 2015 Pariis-Brest-Pariis sõidule, mina küll kasutan lihtsalt kilomeetrite ja mahu kogumiseks.

Brevet200 läks juuni lõpus kenasti - märksõnaks oli tugev paduvihm, mis katkes ainult paariks tunniks.

Brevet300 ajal olin ise küll samas kandis Lõuna-Eestis koos rattaga ja algse plaaniga osaleda, kuid jalad iseendale korraldatud lühi-treeninglaagrist liiga väsinud ja lisaks kartsin künklikku rajaprofiili, kus mul oleks ülemäära raskeks läinud.

Nõnda siis eelmisel nädalavahetusel olin jälle Brevet400 stardis. Ilusti õigeaegselt kell 12, kuigi Ivar juba 3 minutit enne stardiaega hakkas muretsema ja helistastama :) Minu lootus kahe meespaari taga tuules rahulikult mõnuleda oli lõppenud eelmisel õhtul, kui nelja kestvussõitjaga liitus viies mees Tartust ja kokku sai täpselt kuus ratast koos väntajatega. Tegelikult oli paarides sõitmist väga vähe, ainult lühike ots alguses laial maantee ääreribal. Edasi ikka turvalisemalt hanerivis ja kõik käisid kordamööda ees, kes pikemalt, kes lühemaid vahetusi tegemas.
Tallinnast väikse ringiga läbi Ääsmäe Paldiskisse ja sealt edasi suund Haapsalu peale mööda peegelsiledat ratturi unistuste teed, kiirus kasvas ilma pingutamata ka 40 lähedale. Ilm oli kuum ja peale väikest tankimispeatust Padise ristis oli pikem jalasirutamine juba Haapsalus. Väike sobiva söögikoha üle arutlemine ja otsimine käib ikka asja juurde, kui võistkonnas on üle ühe inimese. Kõht oli parajalt tühjaks saanud ja ostsin kahe mahla kõrvale ühe pitsa, mis osutus veidi hiljem üsna mööda pandud valikuks. Nimelt ei kannata ma rõõska piima ja ju siis seal pitsakastmes oli ikkagi midagi ärritavat. Jutud mererannast ja ilusatest tüdrukutest pidid kuurortlinna maha jääma ning kuus higist tonti asusid kõrvetava päikese all üsna vastumeelselt jälle sadulasse.
Ja hakkas pihta minu kannatuste rada. Veerand tunniga hakkas kõhus keerama, mulksuma ja kolisema. Väga selgelt tunda, kuidas rindkere alt aegamööda järjest allapoole kõik lihased krampi kisuvad. Selline olukord ajab lisaks kõhuvalule ka pea paksuks, südame halvaks, ükski asend ei too eriti leevendust ka. Läksin taha lihtsalt kannatama. Riisipere raudteejaam polnud Pärnu omast just väga palju lähemal ja nõnda püüdsin õhtu lihtsalt kuidagi üle elada arvestusega, et hommikul lähen esimese rongi peale ja lepin tulemusega DNF.
Lihulasse keerasime sisse ja mõned mehed näitasid oma huumorisoone absoluutset puudumist, kui kõlas lause mäefiniši kohta :) Lihula poes meestel kiire veevarude täiendamine ja mulle väga vajalik paariminutiline lösutamine seina najal. Oleks tahtnud küll päris pikali visata, aga muruplatsi või pinki lihtsalt polnud läheduses märgata ja aitas seegi võimalus.
Varem juba olime teinud ümber oma plaanid õhtuks Vändrasse jõuda ja otsinud võimalusi Pärnus ööbimiseks. Ka suvepealinna saabumine enne 22-te läks üsna piiri peale (oli ju vaja veel poest läbi jõuda). Kuidagi saime siiski kohale, mina tegelesin oma kõhuga ja paljut rohkem tähele ei pannud. Üks ohtlik olukord tekkis, kui vastutulev auto soovis ilmtingimata just sel hetkel "kohe väga aeglasest" eessõitjast mööduda kui ratturid vastu tulid ja ise olin oma esijooksuga Ivari rattas väga kinni. Peaaegu ei oleks me teele enam ära mahtunud.
Enne Pärnut läks minu olemine juba veidi paremaks, tekkis mõte, et ikka vaatan hommikul enesetunnet ja öö jooksul võiks ju kõik halb kõhus ära seeduda ka. Esimesel päeval ametlikult 243 km.
Brevet400 1. päev
Pärnus ööbine oli täpipealt selline, kuidas vastaval üritusel võimalik olla võiks. Saime möllitud end Brevetite vanameistri Indreku abil tema tuttavate kaubalattu madratsitele. Enne seda veel tõeliselt kosutav ujumine-küürimine jões. Paremat ei ole võimalik leida, ükski hotelli mullivann või saun ei anna sellist olemist välja. Väike loba-loba, poest hangitud toidukraami osaline hävitamine ja südaöö kandis kustutati tuled, igaüks keris enda leitud ja meisterdatud pesasse. Minu kontoridiivan polnud selles suhtes laopõrandal aegamisi tühjenevast õhkmadratsist palju parem, et jalgade sirutamiseks jäi isegi mulle veidi lühikeseks ja ventilatsioon undas täpselt kõrva. Aga ega ma niikuinii võõras kohas piisavalt välja puhata pole kunagi saanud.
Superluks öömaja

Kella 6-ne stardiaeg eeldas vähemalt pool tundi varasemat äratust. Stardiga hilinesime vaid paar minutit ja sedagi viimasel hetkel tekkinud vetsujärjekorra tõttu. Nii et uskumatult sõnakuulekas kamp. Ahjaa, vahemärkusena, et olin otsustanud edasi liikuda ikka koos teistega. Siht Vändra bensujaama kohvikule, kus mehi ootas hommikukohv (ma ise tarbin ainult teed) ja väike aps. Oli ikka raske küll. Uni silmas, kõik kehaosad kanged ja tagumik igati mõistetavalt eelmisest päevast väga valus, kulgesime vaikuses ja aeglase tempoga. Kui juhtoinas käskis minna väiksematele teedele Eestimaaga (Sindi linna ja selle ümbrusega) tutvuma ja need rajad osutusid kohati üsna krobelisteks teelõikudeks, ei olnud just eriti vaimustunud olekut märgata. 49 km ja tund-viiskümmend rattasõitu juba selja taga, jõudis see tõotatud maa, Vändra kohvik, oma laia välipingi, tee ja võileivaga, nagu tõeline päästepaat.
Edasi juba palju kergemalt. Kümne ajal tuli mul enda jaoks väga rõõmus mõte, et tavaliselt sellisel kellaajal on pikema sõidu start, meil juba 100km selja taga. Võtsime asja rahulikult, oli ju lubatud chillimise päeva, aega piisas looduse nautimiseks ja vajadusel sagedastemaks peatusteks. Ilus oled, Eestimaa. Kogu sõidu peale oli ka vaid üks 2,5 kilomeetrine remonditav teelõik ja seegi rahulikus tempos täitsa sõidetav, tuul oli keeranud enamasti pärisuunda ja tuju hea.
Kui kõik läheb suurepäraselt, ei olegi nagu midagi kirjutada, peatused Raplas ja Kiisal ning enne ühte olime täies koosseisus stardikohas tagasi. Lasti lendu lause, et oleks tunnel, põrutaks sama hooga Rovaniemisse välja:) Lõpetasime siiski selle ennelõuna 158 km-ga. Tagasijõudmise aeg tähendas ka, et pühapäeval ei jõudnud päike veel väga liiga tegema hakata.
Brevet400 2.päev

Lõpupilt Eesti kõige kuulsama väravalööja kuuri taustal ja igaüks leidis istumiseks või külitamiseks tänaval kõige parema varjulise koha. Hea meeleolu tunnusena ei olnud väsimusest märkigi ja arutleti võimalikke Brevet600 korraldamise aegu ja marsruute. Kui tol hetkel mõtlesin selleks aastaks selliste pikemate sõitudega lõpetada, siis juba paari tunni möödudes oli üsna kindel, et sellise seltskonnaga, võimaluste avanedes (kui poleks ees muid väga olulisi kohustusi tol nädalavahetusel), võib luurele minna küll, rääkimata siis mingist Brevetist.
Koos kojusõiduga kogunes minul ratta spidomeetri põhjal nädalavahetuseks 411 km. Ma ei tea, ju siis ikka vingerdasin piisavalt ja käisin kuskil võsas vahepeal, sest kodust Nelgi tänavale ja tagasi ei peaks nii palju lisa tekitama ja tavaliselt kilomeetripostide vahed klapivad rattakompuutri näitudega küll.

Enesetunne sellise teoreetiliselt väsitava sõidu kohta oli väga hea, kodus mängisin lapsega paar lauamängu, kerge uinak ja õhtul veel väike vaarikakorjamise ring. Väike väsimus tuli korraks peale alles teisipäeval hommikuse ärkamise ajal.
Kui nädal varem olin päris mures oma valutava jalaga, siis nüüd olid jäsemed superkorras - tänu nädala keskel kursaõelt Epult saadud massaažile. Peale sõitu käisin esmaspäeval veel Andrei käe alt läbi, aga mingeid muresid ei osanudki kurta.

Järgmise nädalalõpu olen lubanud veeta "korralikult telgiga matkamas". Viimast küsis üllatavalt juba Eerik ka, varasematel suvedel oleme suutnud meie maja lapsed sellise tegevusega viimase piirini ära tüüdata, nii et nad sellest midagi kuulda ei taha, sel aastal olen tõesti jõudnud vaid ühepäevastele matkadele. Aga jõuab veel olukorda parandada.

kaardid ja foto on Ivarilt varastatud

kolmapäev, 30. juuli 2014

Esimene vasikas. 2014. aasta sportimised juulikuuni

Kaua mõeldud, lõpuks ka tehtud. Nüüd olen siis blogijate hulgas. Koondan siia peamiselt enda spordijutud, kuid ikka paar sõna kipub ka teistest valdkondadest sisse tulema.

Et kuidas läinud kokkuvõtlikult seni aastal 2014?

Kevadlaagerdamist harrastasin Denias Ivari ( http://blogger-holden.blogspot.com/) poolt korraldatud seltskonnas. Superluks nagu ikka. Puhkasime Eerikuga, matkasime mõned korrad lõbusalt koos. Kui eelmisel aastal oli kaasa võetud järelkäru, siis sel aastal oli noormehel enda ratas, et päris pikki reise ei teinud, kuid 15 km kaugusel olevatesse koobastesse rännata oli täiesti paras poolepäeva matk. Ilmad just väga suvised ei olnud, vaid üks rannapäev välja arvata. Aga rattasõiduks just sobiv temperatuur - kui vaid muidugi tuult ei karda.
Eerik ja Calp
Minu trennid olid eelmise aastaga võrreldes küll lühemad, aga asjalikumad. Kohe laagri algul suutsin küll ilma söögita Kaisa ja Erkki juhendamisel mägedesse minna, kõigil teistel kaaslastel oli sealkandis juba korralikult kilomeetreid mõõdetud. Ei soovita järgi teha. Õnneks leiti muidu juba tühjenenud toidukottidest mulle viimane šokolaadibatoon, aga paganama raske oli. Natuke tegin sel kevadel Eeriku ratta kõrval jooksu ka - ükskord apelsinideni ja viimasel õhtul rongijaama.

Eestis sõitsin ja kulgen ikka vaikselt edasi. Sain suveks kasutada Liis-Grete Arro ratta. Ma nüüd tean, et millist ratast tahan, täpselt nagu see Valge Printsess Lumetorm.

Võtan sel aastal osa Filter Temposõidu Karikasarjast. Eks saate ise uurida sealt lehelt tulemuste alt. Ise mind ennast niiväga ei huvitagi, kes protokollis ees või taga, otsin "õiget" tunnetust, enda piire just tol hetkel ja just sellise varustusega nagu starti jõuan. Tean, et suudaksin rohkemat, kui kõik klapib. Aga väiksed võidud panevad ikka rõõmustama -  sel aastal stardin hoidja abi kasutades (eelmistel aastatel ei julgenud ja kartsin, et ei jaksa ratast püsti tirida, kui peaks natuke küljepeale vajuma). Ka tagasipöördeid olen harjutanud ja olen suutnud need enam-vähem sooritada. Küll ikka hoogu täiesti maha võttes, aga pole olnud vajadust enam jalga päris maha panna.
Kui üldiselt olen paaris- ja  meeskonnasõitudel üksi kogu meeskonna moodustanud, siis seekord juunikuus läksime koos Kaisaga. Väga õpetlik oli püüda hoida ühtlast koormust, kui ma ise tavaliselt tõusudel kangutan ja siis pärast jälle puhkan. Pabistasin enne sõitu, et vingerdan palju, aga väidetavalt oli minu taga tuules täitsa hea sõita. Aeg tuli ikka samas suurusjärgus, aga finišis oli erakordselt värske tunne.
http://foto.karahh.pri.ee/18062014/
Siia vahele üks pikem trenn - Brevet 200 juunikuu lõpus. See oli lahe! Väga hirmutav algul, aga lõppkokkuvõttes ülitore ja jalgadele üldsegi mitte nii hull kui kartsin. Kuigi vihma kallas enamuse ajast, aitas täpselt paraja suurusega mõnus seltskond (peale minu oli 6 meest) ja see, et mägesid polnud, sõidu keskmiseks kiiruseks saada natuke üle 32 km/h. Kui sõiduajale lisada juurde paar lühikest metsapeatust, kaks pikemat poeskäiku ja kolm kummivahetust, jõudsimegi 7 tunni ja 50 minutiga tagasi Männikule, kus veidi murelik peakorraldaja Ivar meid ootas. Viimane iseloomustus selle tõttu, et kaardilugemisoskusega me just ei hiilanud ja tegime Tallinna lähedal trahviringi, mille tõttu autoga vastu sõitnud Ivar meid jälle uuesti ära kaotas:)

Peale Krautmani kooli praktikalaagrit (millest võiks ka omaette ägeda jutu kirjutada) toimetasin paar päeva kodus ja edasi Eeriku jalkalaagrisse - vastupidiselt tavalistele laste trennidele on neil lapsevanemad kaasatud ja igati oodatud üritustest osa võtma ja trennides kohapeal olema. No vähemalt niikaua, kui poistel endil väga häbi ei ole koos emmede-issidega näidata. Eks varsti jõuab ka see aeg kätte ja siis oleme kõik lõpmata õnnetud.
See nädal Valgamaal oli jällegi igatpidi über-super-äge. Ratta tassisin otse loomulikult kaasa ja trenni sai uhatud päris korralikult. Ka teised lapsevanemad tegid kord või kaks päevas sörgiringe, et ei tundnudki end veidrikuna. See Otepää künklikul maastikul ukerdamine võttis ikka jalad korralikult läbi, aga sain ka palju targemaks ja tugevamaks. Kui ikka vaja pärast päevast 140 km läbimist veel kruusaküngastest üles saada, alles siis tekib ökonoomsus ja vaja leiutada see kõige õigem viis. Noh, ülesmäge sain selgeks küll mitte päris "normaalse" ratturi hoiaku, aga palju paremaks läks küll. Eks võtan tulevikus kelleltki targemalt konsultatsioone ja leiutan/täiustan veel oma "pooleteisekäe" asendeid. Aga muidugi ei väsi kiitmast valget Scotti iludust, ikka hoopis mugavam sõit ja lihtsam juhitavus. Kõigele lisaks ka raputab millegi pärast vähem kui minu vana alumiiniumraamiga.
Ma olen nii tubli, eks
Raputamist krobelisel pinnal testisin minu kalendris seni ainukesel ühisstardiga rallil, Lauri Ausi GP Maxima rahvasõidul (tulemused). Kui eelmisel aastal läbisin Maardu järve tagust lõiku peaaegu pisarates ja teistest maha jäädes, siis nüüd sättisin end teisel ringil just seal uhkelt gruppi vedama ja saingi paari kilomeetri kaugusel oleva järsema parempöörde teha esimesena. Ehk et siis sel korral polnud vaja järgi kiirendada. Muidu polnud ka hullu, üsna ühtlane ja vaikne kulgemine toimus, eks olin stardis endale omaselt valinud selle kõikse viimasema koha ja sõidu ajal leidnud, et see viimane tekkinud grupp on mulle mugav ka. Lõpus Lükatist üles minnes hakkasin küll paari suure mehega finišit tegema. Sorry, nende peamiste vedurite ees, kes oleks lootnud ühiselt vaikset üle joone veeremist, aga need teised alustasid... Kui jõu poolest võiksin püüda ka mõnikord kuskil natuke eespool sõita, siis hetkel natuke nõrk närvikava ei luba trügida nii alguses kui ka sõidu ajal. Olen grupis kas kõige ees või paar meetrit grupist tagapool. Ehk siis nagu rattavanema Jeannie Longo, õnneks on vanemaid eeskujusid veel mitmeid. Annab julgust jätkata ja unistusi täitma asuda.

Lõpetuseks lühidalt ka vabandusi ja selgitusi. 30. nädalal kulgesin Eestis ringi, kevadiste plaanide põhjal oleksin pidanud Madriidi lähedal asuma, võistlema ja inva-jalgrattaspordi kvalifikatsioonikomisjoni poolt üle vaadatud saama. (UCI Para-cycling)
Lihtsalt järjest tuli asju vahele, lõpuks sai määravaks ka see, et meie võistlused (s.t. C-klassi eraldistart ja ühissõit) pandi erinevatesse linnadesse, esmane kvalifitseerimine (millele järgneb vaatlemine võistluste ajal) niikuinii jälle omaette asulas. Reisikola ja ratta tassimine mööda Hispaaniat sai viimaseks takistuseks, tuli otsus, et panustan järgmisele aastale. Ja siis kavas kogu  UCI Para-cycling Road World Cup, kui muidugi saan kevadel kvalifikatsiooni C5 klassi, millele saab rahvusvahelist kinnitust alles kohapeal. On sahinaid järgmise aasta etappide muutumise kohta, et üks neist peaks toimuma Saksamaal. Ootan huviga jaanuarit, kui kalender välja pannakse, siis saan selles osas täpsemalt ka enda plaanid paika.

Lähimatest plaanidest on  augustis veel paar huvitavat sõitu. Luban kribada järgmise nädala jooksul ka 2.-3. augusti Brevetist, kas õnnestumisest või siis distantsile alla jäämisest. Kui keegi sooviks veel liituda, siis oleks muidugi tore: http://velo.clubbers.ee/foorum/viewtopic.php?f=11&t=50356

Kohtumisteni!