kolmapäev, 8. märts 2017

Talveperioodil alati kõike proovimas ja kõigega kaasa tulemas

Peale Rio mänge ja sealset grupisõidu kukkumist tuli teha sunniviisiline puhkus. Ehk natuke küll proovisin, aga pärast igat rattasõitu andis õlg valusasti tunda. Tagantjärgi oleks pidanud muidugi hoopis teisiti käituma, kohapeal arstil laskma üle vaadata, kodumaal taastusravi nõudma. Aga see on see lollakas eestlase mõtteviis  –  ei ole ju hullu midagi, küll varsti saab korda. Lihtsamaks ei teinud paranemist ka see, et kõige rohkem põrutada saanud lihaste kõõlused just seal, kus mul närvide ja tundlikkusega natuke kehvasti. Vähemalt tüütasin kursavend Martinit, kes õnneks tol hetkel Eestis viibis ja sain leevendust. Jõudsime järeldusele, et rattasõidu asendist (käed ees oli raske) vaja puhkust, natuke rahulikku jooksu võib proovida. No tegelikult ei olnud ka pärast suurt kiusatust osaleda jooksu ühistrennis väga hea, sest mitte kuidagi ei saanud ka kõige algajatemate grupis treeningu viimases osas võistlemata jätta.
Aeg aga parandab ja leevandab kõik haavad. Oh seda rõõmu ja tahtmist, kui ükshetk enam väikeste raputamiste peale tuld välja ei löönud!


Haanjas. foto: Külli Leola http://lkylli.zenfolio.com/
Eelmise hooaja viimaseks spordiürituseks võib lugeda Haanja Ultra100-l osalemist. See on ultrajooks Haanja küngaste vahel ja võib arvata, et oktoobrilõpu ilmaolud ja sealne maastik ei ole just kõige kiiremat jooksu soosiv.
Haanjasse poodiumikohtade eest võitlema ei läinud, lihtsalt oma seisukorda kontrollima. Väiksem eesmärk ületada varasem rekord, 67km, aga suurem, et püüda läbida õhtuks 80km. See viimane oli tegelikult üsna julge pakkumine, võrreldes eelmist kahte osaluskorda ja teadvustades muresid parema jalaga. Tegin täpselt. Kuigi lõpus valutava põlve tõttu väga vaevaliselt longates, jõudsin ettenähtud 15 tunniga selle 80 km täis.
Siis juba ametlik paarinädalane puhkeperiood, mille järgi tasakesi sportimise juurde tagasi.





Talvel tehakse üldkehaliseks ettevalmistuseks lisaks põhialale ka kõike muud. Mina pugesin Spartas lisaks rattagrupile ja YogaFunC trennidele ka Sparta jooksugrupi hõlma alla. Viimase kohta ei jätku kiidusõnu! Treenerite tiim võtab sõbralikult ükskõik millise tasemega harrastaja oma valvsa hoole alla. Toomas ei püüa minust üldse mingit jooksjat arendada, talvine üldkehaline ettevalmistus aga sobib seal grupis suurepäraselt. Täiesti uskumatu, et sellise teadmistepagasiga treener, olümpiasportlaste nõuandja, nii hästi ka kõigile päris-päris algajatele sobib ja nõnda paljud ideed käiku suudab tõugata. Sügisel mängisime lisaks tavalisele jooksutrennile (mis niigi sisaldas harjutusi ja pärast sees kerelihaste tugevdamist ja venitusi) jalgpalli. Kui käiku läksid saalihoki hommikud ja jooksuklubide vaheline turniir, siis oli ratturist aktivist jälle esimesena valmis kaasa lööma☺ Muidugi on kiirete jooksjate ja tervete-tugevate kätega mängijate vahel keeruline. Viimase võistluseelse trenni lõpus sain selgeks, et pean ikkagi vasaku käega mängima ja ruttu-ruttu ümber harjutama teistsuguse kaikaga. Ega tugevust mu löökides ei olnud, jalgades pidevateks sprintideks kiirust ka mitte, aga tahtmine kaalub mõnikord puudused üle. Turniiril pronksikohtumises löödud värav ajab praeguseni näo naerule.
Jooksuklubide turniiril võistkond Sparta2

Lumevaesel talvel jõudsin korra ka suusalaadsete laudadega kodumetsades suusatamise laadsest tegevusest väga kaugel olevat liikumisviisi harrastada.☺




Tule, kae, eideke, mis nad siin ajalehes kirjutavad.
foto: Peeter Pihlak

Nääride ajal "sattusin juhuslikult" orienteerumisüritusele Näärilaks, mis sisaldas kaheliikmelistele võistkondadele väga palju peamurdmist ja ekslemist, turnimist. Duo Tramm nimega Moonika sai tänu Erkki juhtimisele ja tema suurtele teadmistele Tallinna ajaloost, kogemustele kaardilugemise ning orienteerumise osas ikka väga hästi hakkama! Peale introt Kadriorus, mis meil väga kiirelt ei kujunenud, oli esimene ametlik osa veel eriti uhke ja väga paljulubav - rattaetapil (meie olime jalamehed!) täitsa ilusti kontrollajas 8-st punktis 7 käes. Edasi mitte nii ladusalt, aga tore ja huvitav sportlik õhtu.


Pääsküla 12. raba maratoni naiste esikolmik
Peale 42,2 km-t ei ole kõige teravam pliiast, et kuidas pidi poodium 

Pääsküla raba maraton toimub kodule lähedal ja püüan nendest jooksudest ikka osa võtta. Kahjuks senini starti jõudnud väga vähestel kordadel, enamasti mõni tähtis koolitus talveperioodi nädalavahetustel ees olnud. Veebruari esimesele nädalavahetusele plaanitud Pääsküla 12. raba maratoni toimumine oli veel nädal enne välja kuulutatud kuupäeva pigem väga kahtlane seoses meeletu libedusega ja heitlike ilmadega. Tõenäoliselt selle tõttu jäigi osalejate arv seekord väga väikseks ja seda kahjuks just naiste arvestuses. Mina läksin kohale. Sain lõpuks joostud ilma põlvevaluta omas rahulikus tempos. Jevgeniga koos alustades juba viiendal ringil täitsa mõistsin ja rääkisin vene keeles ka Olen väga rahul selle õnnestunud pikema trenniga,  peale poolt maad tempo tõusvas joones vaikselt järjest üles ja kuigi lõpus raske, siis ärakukkumist ei tekkinud. Kolmas koht maratonijooksus on kuskil CV-s hea näidata, aga tegelikkuses see nelja naise arvestuses ja Kattrile kaotust üle tunni. www.trailrun.ee


foto: Agnes Pajur

Rattasõidu ettevalmistusest osalesin siserattasarjas Wattbike. Alates detsembrist viis erinäolist etappi, kus sel aastal kolm parasportlast Haaberstis Arigato spordiklubis eeskujulikult alati kohal. Kohe algul sai selgeks, et mul jalgadega jamasti. Wattbike näitab liiga ausalt ja otse ära, kui halvasti ja ebaühtlaselt tegelikult väntamine toimub. Kui kirjade  järgi peaks nõrk olema parem õlavööde, siis mõjutab päris tugevalt kogu külge, et rattal vajun vasakule poole kägarasse ja eriti parema jalaga tööd teha ei taha. Lisaks veel hangitud kanna põrutus ja parema jala niigi väiksematest ringidest kadus surumise faas peaaegu täitsa ära. Esimesed neli etappi huvitusingi pigem enda sõidustiili parandamisest ja neid wattbaigi faile sai ikka öösiti pikalt analüüsitud. Ja siis alles viimase etapi eel otsustasin, et nüüd on aeg ka oma tugevad küljed võistluses mängu panna. Püsti sõites jalgades erinevust ei ole, arvutasin veel välja ka keskmised vatid, mille juures peaks naistearvestuse võit tulema. Ja kui ma midagi olen otsustanud, siis enamasti teen täpselt asjad ära. 10km sõidu tulemused 226w ja 3.81w/kg on hoopis midagi muud, kui detsembris sama pikal maal poolhaigena tehtud (186w ja 3,00w/kg). Etapilt selge naiste klassi võit ja sarja kokkuvõttes teine koht. Wattbike sari Aerobike.ee lehel

Põlised rivaalid Prorunner ja Sparta jooksugrupp
foto: EPK
Wattbike sarja viimasest etapist palju taastuda ei saanud. Pooleteise tunni pärast juba Lasnamäel EPK sisekergejõustiku päeval (vabandust, keeldun nimetamast meistrivõistlusteks) 60m stardis. No ikka alati on tore liikumist harrastada. Lisaks läbi longitud sprindile tegin kaasa veel 200m ja 800m jooksudes, neist kõige raskem oligi 200m, mida alul üldse karta ei osanud. Olin ikka tõeliselt läbi ja jalad süldid. Enne õhtut ehk viimase stardi eel helistasin Priidule hommikuste rattatulemuste teada saamiseks ja ainult emotsiooni pealt (Wattbike etapivõit) jõudsin ka 800m finišisse. Olen eriti rõõmus, et just selles viimases, kõige pikemas jooksus, oli stardis sel korral väga palju naisi. Esimese paarikümne meetri möödumisel sai küünarnukkidega täitsa päris võistlustrügimist harjutada. Ja no minu õnneks paar kiiret kuulmispuudega päris kergejõustiklast valmistusid sel hetkel sooja tehes hoopis teatejooksuks


Loomulikult on kõik need võistlemised ja sporditegevus ainult jäämäe särav tipp. Võrreldes varasemaga olen päris korralikult koormust tõstnud. Trenni teen kuuel päeval nädalas, mis kokku annab 6-8 treeningkorda. Et selle juures tuli appi Sparta Spordiklubi, on hindamatu väärtusega. Juba kirjeldasin, et lisaks jõusaalis kuluvale ajale kasutan julgelt treenerite nõuandeid, samuti sain tehtud koos jooksjatega kehakoostise mõõtmise koos kiire, kuid väga informatiivse analüüsiga selle kohta.

Teine pool spordielust on veel katkematu organiseerimine, pidev läbirääkimine. Suur osa plaane ei lähe kunagi nii nagu vaja oleks. Näiteks tahtnuks kindlasti minna talvel rattaga soojale maale laagrisse nii sõitmist arendama kui d-vitamiini doosi saama. Aga tuli leppida kõigi nende asendustegevustega kodus ja igapäevaselt otsida võimalusi siin arenemiseks. Nüüd kevadel tuleb kõik see rattasõitu sisseelamise vaev kuidagi siin jahedas kliimas ära teha.
Samuti võin uhkust tunda, et sain talvel lahti mõnestki lisakilost, mis esmajoones tähendas tunde kuulates loenguid sportlase toitumisest ja Teraapialaeka kontoris veedetud aega raamatute taga. Eesmärk ju kaalukaotuse juures ka viiruste rünnakus terve olla ja samas saada lihaseid tugevamaks. Lisaks toitumisele sain Teraapialaeka suurepärasest raamaturiiulist abi ka kanna vigastuse korral ja tundub, et see asi hulluks minna ei jõudnud.
Kolmas osa, kõige suurem, on arusaadavalt kogu muu elu kokkusobitamine, kui oled juba kord otsuse võtnud, et järgmised neli aastat on pearõhk spordil. Võibolla jääb FB postitustest teistsugune mulje, kuid reaalses elus tulevad ka mulle elektriarved, vaja kanda lapse koolituskulud ja tuba soojaks saada. On neidki päevi, kus mingi raha pole laekunud ja tuleb kokku lugeda tühjad Borjomi pudelid, arvestada Rimi kontol olevate sentidega ja kaaluda, kas kahe Poola õuna kõrvale saab võtta kaks või kolm porgandit. Aga ma tean, et aja jooksul loksub kõik paika ja hakkab ilusasti laabuma. Tänan spordisõpru, kelle õla najal muresid kurdan (tegelikult ei pruugigi asi nii hull olla, aga aitab, kui saan ennast välja elada). Erilised tänud majasugulastele, kelle najal paljuski püsin.

Kohtumisteni loodetavasti järgmisel korral juba õues ja ratta seljas!


esmaspäev, 3. oktoober 2016

Paraolümpiamängud

Et kõik ausalt ära rääkida, kuidas siis äkitselt Rios käisin, pean ma alustama selgitusest rattasõidu ja eriti pararattasõidu edetabelitest.
Rattasõidu puhul kogutakse erinevatelt võistlustelt oma riigile reitingupunke. Kahjuks ei ole võimalik suurvõistlustele pääsemiseks ette anda kindlat ajalist normi või kiirust, mida hinnata, sest rajad ja olud ju nõnda erinevad. Pararattasõidu juures läksid Rio mängudele kvalifistseerumisel arvesse kolme talve trekisõidud ja kahe suve maanteesõidud. Kuna ma alles eelmisel suvel alustasin võistlustel osalemisega ja trekil ei käi, oligi Eesti maikuuks naiste vastavas tabelis esimesena aga üsna kindlalt nulli peal. Ja ausalt öeldes polnud ju võistlustel osalenud eesmärgiga olümpia tarvis punkte kogud. Augustikuu jamad aga muutsid olukorda, kuna Venemaa eemaldamisega tekkis naiste sõitudele kolm vaba kohta. Ei tea, kuidas IPC ja UCI omavahel hakkama said, aga igal juhul tuli ööpäev PÄRAST tähtaega "kõige viimaste kohtade lõplik kinnitamine" meie Paraolümpiakomiteele kõne, et kui tahate oma ratturit saata, siis öelge kohe vastus ja saate seda teha.

Põhimõtteliselt oli olukord selline, et mul polnud mägedes turnimiseks sobivat ratast, viimati sõitsin välismaa mõistes natuke künklikumat rada ühe korra jaanuari alguses ja olime alles alustanud läbirääkimisi nõuandja/treeneriga. Tahtmise korral peab aga kõik kuidagi ikka lahenema. Ma senimaani ei tea, millega Priidu ära rääkisin (tegelikult kirjutasin, sest ta oli samal ajal Euroopa teises otsas), kui ta oma nõusoleku andis. Ikka täiesti pöörane, sest kes teine treener võtaks riski ja vastutuse  tundmatu ja ebapopulaarne asi nagu parasport; naisterahvas on mõne aasta pärast lähenemas juba 40-le; Eestis pole käesolev sportlane midagi saavutanud ja kõik viimased võistlused on millegi tõttu aia taha läinud; kõige tipuks on maailma kõige tähtsam võistlus paari nädala pärast.
Siinkohal tänan kõiki, kellele kevadel-suve alul oma erinevaid muresid kurtnud ja kes abivalmilt oleksid olnud ühise aja leidmisel nõus aitama või otse ära öelnud. Tõsiselt, pusisin üksi, aga innustasite kõik!

Arvan, et paraolümpia rattasõidu kohta saab ka ise infot otsida ja sellest omavahel juttu olnud. Jah, hommikul veidi peale 8-t eraldistartida pole kõige meeldivam; jah, grupisõidul oli karm tõus, aga ületatav; jah, lõuna ajal läks ikka väga kuumaks; jah, minu kukkumine laskumisel oli kole, aga sõit ise mulle väga meeldis.

Eraldistart. Foto: Margus Hernits
Minu enda jaoks on oluline aga meediakärast hoopis midagi muud, see, et sain treeneri ja see valik läks täpselt kümnesse. Ainult Priit ise teab, kui palju energiat röövis enne sõitu asjaajamine, paari päevaga varustuse kokku saamine ja minu eest võitlemine. Tavaline päevatöö vajas ju ka veel tegemist, läks sujuvalt üle mõnikord öötööks ja lapsed-pere nõudsid natukenegi aega. Istusime mõnel korral hetkeks maha ja arutasime, mida oleks vaja kindlasti enne ärasõitu teha. Neist enamus toimetusi jäidki jutu tasemele või lükkusid Riosse, sest alati tuleb ette veel pakilisemalt lahendamist vajavaid takistusi.

Poolteist nädalat Rios oli unistuse aeg. Rääkisime ja arutasime sporditeemadel igal hetkel kui just uneaeg ei olnud või mingi karmim lõik trennis käsil polnud. Tundsin end staarina, kui tehnika korda seadmine oli minu õlult ära, ainult sõida, söö ja maga. Päris treeneri nimetust Priit võtta ei tahtnud, oli nõus olema pigem nõuandja või juhendaja. Sest kuigi olen tema juhendamise all Sparta maanteetrennides ikka vilksatanud, kriitikat ja nõuandeid kuulanud, ei tundnud me üksteist piisavalt hästi. Rios Priit pigem ainult jälgis mind ja tegutsemist võistlusolukorras, trennides lasi teha vigu ja käigu pealt palju ei õpetanud. Neid parandamist vajavaid seikasid tuli ja tuleb veel väga-väga palju. Kõik võtab aga mõttetööd, harjutamist, aega ja aastaid.
Foto: Margus Hernits
Et nii ongi, meie alustasime tavaspordi ja tavaolukorra mõistes totaalselt valest otsast  proovisime, katsetasime koostööd olümpial ja siis hakkasime ettevalmistusi ja plaane tegema. Kahjuks või õnneks (sest kõige paremini saab aimu suurvõistlustel) läks seekord niimoodi.

Rio 2016 (www.rio2016.com) / Alex Ferro
Edaspidised plaanid on suured. Muidugi tuleb mõistusega võtta, igasuguste treeningteooriate järgi tuleks kestvusaladeks põhi "laduda" vanuses 15-17, reaktsioonikiiruse ja tasakaalu harjutamine aga oluliselt varem. Et jälle sama asja korrates, olen ikka täielik õnneseen kui teadmiste ja oskustega treeneri leidsin, kõigega kulub aega oluliselt kauem ja närvikulu suur, tagasilööke tuleb piisavalt. Muidugi mul jalg väriseb ja pabistan, et kas suudan, kas olen piisavalt hea. Hirmude hirm, et kui peaksin treenerile pettumuse valmistama. Teine pool loost on ka finantsilised võimalused, vaadates neid "pisikesi miinuseid"  vanus, parasport, laps ja muude kohustuse juures ajaline ressurss – ei ole ilmselgelt toetajate rivi ukse taga seismas. Aga juba talveks oleks hädavajak vananenud varustust uuendada, kasvõi lihtsad jooksutossud. Keegi peab spordi kõrvalt ju tasuma ka elektriarved ja toa soojaks saama.
Kuna aga lihtsalt saavutatav eesmärk pole õige unistus ja elevanti saab süüa ainult suutäite haaval, siis +100 ja -5, teeme ära!

kolmapäev, 16. september 2015

Suve teine pool rattaga

Kiire kokkuvõte suve teisest poolest.

Mina ei tea, kuidas ja kes tol hetkel mõjutas, aga mingil hetkel sai minu nimi registreeritud pararatturite MM-ile 28.07-02.08. Et kui juba sel aastal Šveitsis sai käima hakatud (kolm korda põikasin Giro d’Estonia ajal ja lisaks juunis MK etapp), siis ka seekord siht sinna mägisele maale.

Suured-suured tänud, Eesti Invaspordi Liit finantsilise poole eest.
Eesti Jalgratturite Liit, registreerimise, viimasel hetkel leitud riietuse ja asjaajamise eest
Tänud, Hawaii Express, rattahoolduse ja asendi mõõtmiste eest, sai sadulat paremini paika.

Eks eelnevat organiseerimist oli palju ja mitmes küsimuses ebakindlust, tagasi vaadates naljakaid momente. Aga parem asun võistluste juurde, kes muust elust tahab kuulda, küsib eraldi muljeõhtut.
Eraldistart läks täiesti aia taha. Tagantjärele tarkus, et oleksin pidanud teistsugust varustust kasutama, sarnaselt pooltele naistele, triatlonilenksu asemel grupisõidu lenksule kinnitatvad aerobarid oleks kurvilisel laskumisel minu oskuste juures oluliselt sobivamad olnud. Mainin, et erinevalt kodumaisele 90°, tähendavad kurvid pimedaid majadevahelisi 180° pööramisi. Kui selline on laskumise all veel päris suure kaldenurga peal, siis tõstan mina hetkel veel käed püsti ja tunnistan, et lihtsalt ei julge ega oska. Lisaks esimese ringi lõpus kaklemine sirgel teelõigul ühe kõrge äärekiviga, mis joomise hetkel liiga lähedale kihutas, napilt jäin püsti, aga pidurdamist ja vingerdamist oli küllaga.

Grupisõidu ring oli minu jaoks hulga sobivam, üsna pikad järsemad tõusud ja kuigi ka seal hetkeoskuste jaoks natuke liiga kiire laskumine, polnud selliseid koledaid tagasipöördeid. Tulemuse kohta võib kokkuvõtlikult tõdeda, et kui ei saa jõuga, siis saab nõuga - ehk hoidudes kukkumistest ja enamvähem talutava tempoga trassi läbides C5 klassis 6. koht 7-st. Naiste C4-C5 stardi peale kokkuvõtlikult 11. koht (17 sõitjat).
4 ringi on 62 km ja 1200 tõusumeetrit. Inva?

See sõit pikemalt lahti seletatuna minu mätta otsast: Kohe alguses staadionilt välja sõites toimus pidev omavaheline ragistmine ja lõppes kanadalanna päris koleda kukkumisega, õnneks olin hetkel pundi servas, sain teeservast mööda. Tõusu jalamile jõudes pandi loomulikult kohe gaas põhja ja tagant otsast hakkas pudenemine peale. Mitte päris esimesena, aga üsna pea pidin Sarah ja Anna tempole alla vanduma. Tekkis tore kolmene seltskond Inglismaa, Venemaa ja Eesti ratturi näol, sirgel tegime vahetusi, tõusudel olin mina ees ja laskumisel jäin natuke maha, aga väike TT ja olin jälle tagasi. Tore kommantaar kaasaelajalt, et see oligi naiste kõige suurem grupp, teised jäid kas päris üksi või kahekesi. Lisaks oli Hiina C5-klassi esindaja poole ringi peal pärast neutraalabiga suhtlemist korraks samuti meie seltskonnas, aga kahjuks vist ei saanudki peatõusu jaoks oma sõiduvahendit piisavalt tööle, lõpuprotokollis on kirjas katkestanuna. Kahju tõesti, nüüd olen osaliselt ikka meie C5-s kõige viimane suure vahega.
Veel hoian grupi sabast kinni, järgmise kiirenduse järgselt enam mitte. Sarah läheb oma teed.
Photo by Christopher Lee/Getty Images for British Cycling

Teise ringi lõputõusul käis aga mu selja taga väike krigin, kukkumist ei olnud, aga mõlemal C4-klassi neiul jalad maas ja uuesti ratta peale sõitma saamine võttis mõned hetked aega. Ma oodates päris seisma ei jäänud, samas ka ei kiirendanud. Sõitsin ja sõitsin omale sobivas tempos, oodates, et laskumisel ikka mööda tullakse. Mingil hetkel enam kedagi tagant ei paistnud, vahe hakkas tasakesi hoopis suurenema. Ega midagi, pool distantsi siis mõnusas tempos eraldistarti, ainult Shimano neutraalabi auto tuli viimasel ringil tuulde seltsiliseks:) Vahe C4-klassi tüdrukutega läks lõpuks selliseks, et mina sain kirja aja 2:16:53, aga mõned minutid hiljem lõpetanud toredad esimese poole sõidukaaslased said kirja juba ringiga mahajäämise.
Väga mõnus sõit veelkord. Ka kuskil poolel maal mõtlesin, et see hetk ja üldse rattasõit on igavesti mõnus ja tore. Eks kui MM-il jõuab niimoodi nautida, ju siis on ikka veel mingi varu tagataskus olemas.
14. minutiline kaotus 5.kohale just lakke hüppama ei sunni, profisõitudel karastunud esikolmikuga ei võrdlegi, aga oma tulemuse tegin peaaegu rahuldaval tasemel.
Kui vaja tõestust, et ikka ise olin kohal, siis kokkuvõtvas videos võib 12. ja 16. sekundil Eesti sõiduriietust otsida. 

Eraldi tahan öelda, et koos taustajõududega on oluliselt kergem. Vähemalt naisterahvas vajab kedagi, kes abistab ja kellele vajadusel kurta "oma rasket saatust" ja kui tugevad kõik teised on. Lihtsalt teadmine, et keegi kaasmaalane on olemas ja lähedal, aitab parmini kokku võtta.
Muud ja mäed grupisõidu raja ääres

Eesti võistlustelt võib paarist protokollist ka mu nime üles leida. Filter temopsõidu karikasarjas, kus sooviks tegelikult iga kord kohal olla, jõudsin teist korda starti alles viimasele etapile Piritale. Suve alguse tulemustega võrreldes tuli rohkem kui 45 sekundit aja parandust ja protokollis sai juunikuine naiste 25. koht välja vahetatud 10.-ks. Kui nüüd ainult natuke stabiilsemalt trenni saaks teha... ja külm talvel päris ära ei võtaks...

Kahel grupisõidul käisin ka (Võrus ja Tallinnas), aga sinna läksingi mõttega mõnusast trennipäevast, sättisin oma ratta kõikse viimasesse stardiritta ja vaatasin rahulikult, kuidas päev kulgeb. Kulges sarnaselt mõlemal korral: esimese 50 kilomeetri jooksul täitsa kindel, et pole ju mingit mõtet isegi seal taga olla ja veeren järgmiselt ristmikult koju tagasi. Aga siis ilmus alati keegi tore sõidukaaslane, keda ei raatsinud üksi jätta ja nii need õiged kojupööramise kohad mööda läksid. Alles 60-70. kilomeetri kandis saan oma diisli korralikult tööle ja siis võiks lasta pikalt edasi.

Elamusi pakkusid aga trekisõidud. Nii äge, aga samas ka nii raske. Kes pole kunagi trekil käinud ja tahaks iriseda, et igav ju ühe sileda ringi peal sõita, siis kõigepealt soovitan niisama kasvõi käia treki ehitust ja seda kallet vaatamas. Esimestel proovimistel väga edukalt ei läinud. Sõita selle ilma käikude, pidurita ja vabajooksuta rattaga sain ja lendstardist oli võimalik ka aega võtta, aga paigalt startimist mitte kuidagi. Tegelikult ju enam-vähem tean, mida valesti teen, et kallutan ja tõmban vasaku käe liiga pingesse. Väike asi, ratturile enesestmõistetav toiming, aga mina olen stardiga tekitanud  endale sinivaala suuruse probleemi ja sel olulisel hetkel mässib paanikatekk tugevalt endasse. Ja selliselt siis olin jälle äkitselt kirjas EMV trekisõidus seenioridele (Tea kutsus, oli vaja kolm naist kokku saada, et arvestus avataks). Tore võistlus, selline väikse, kuid pühendunud seltkonna koosviibimine, viimaste mohikaanlaste pidu. Tulemusi võib EJLi kodulehelt ise otsida, peamine, et püsti jäin ja starditud sain. Eks ma olin ikka harjutanud ka, igal õhtul ja hommikul. Startimise kohta väike täpsustus, et täitsa hakkama sain, välja arvatud keirini (see on see motika järel sõitmine) algus, kus palusin viimasel hetkel erikohtlemist ja alustasin poordist kinni hoides. Väga-väga kasulikult veedetud nädalavahetus, iga stardiga arenesin :) Kõik me õppisime ja saime teada palju huvitavaid reegleid. Keegi ei kukkunud - jõle igav trekivõistlus ju, ütlevad nüüd miljonid tugitoolisportlased :)

Ees veel septembri viimasel nädalavahetusel ootamas European Cup Prahas. Mulle täiesti sobimatu rada, aga tulemustest enam loodan jälle palju õppida. Seal nimelt linnakriteerium (ma ju ei oska piisavalt pöörata ega julge trügida). Ja et asi veel huvitavam, siis stardivad kõik tavaratast kasutavad jalgratturid (ehk C-klassid) koos, nii mehed kui naised. Ja et veelgi suurem hirm tekiks, siis kohe peale meid lastakse ka tandemid (kes üldjuhul on vähemalt C-klassi naistest oluliselt kiiremad) rajale. Kurvitamisele lisaks üks väidetavalt väga järsk küngas. Eks näis, kas mul lubatakse grupisõidus kõik 9 ringi läbida ja missugune kaos seal rajal tekib.

pühapäev, 21. juuni 2015

UCI Para-cycling Road World Cup. II etapp Yverdon-les-Bains, Šveits

Tegelikult on päris pöörane võtta rattakohver, seljakott, laps kaasa ja minna teadmatuses MK-etapile üksi, lubadustega kuidagi hakkama saada. Ju sain :)

Suured-suured tänud, Eesti Invaspordi Liit ja Signe, kes kogu finantsilisele poolele õla alla pani ja ettevalmistustega õigel hetkel tagant utsitas, kui endal tahtmine kadumas.

Tänud, Hawaii Express, ratta tehnilise poole abi eest.
Spordipartner, punase kiivri eest (C5 klassis peab olema rangelt just seda värvi kiiver)
Eesti Jalgratturite Liit, registreerimise ja asjaajamise eest.


Eestis oli mul täiesti enda süü tõttu viimane rattahooldus natuke vussi läinud. Olin kiirustades unustanud pikemalt lahti seletada oma ratta eripärad, et eraldistardis minu puhul peabki olema vasaku käe all tagakäiguvahetaja. Nõnda siis Tallinnas rahuliku pakkimise asemel sai veel käigutrosse juurde ostetud ja öösel ratas "õigesti kokku monteeritud". Osaliselt jäi reguleerimist ka Šveitsi.
Lennureis sujus kenasti. Pärast Tallinnas toimunud vaidlust venekeelse taksojuhiga eelistasin Šveitsis liiikuda ühistranspordiga, õnnetuseks jäime küll viimasest hotellini sõitvast bussist maha ja pidime kogu kolaga õhtul väikse jalutuskäigu tegema.

Reede hommikuks klassifitseerimise ajaks olin varustusega valmis.
Klassifitseerimine oli väga põhjalik - jutuajamine ja dokumentide uurimine, pikk testimine, ratta selga ja ringe tehes uuriti seistes sõitu ja käiguvahetusi, jälle testimine, veidi ootamist ja veel teste. Ettenähtud 30 minuti asemel kulus 55. Eks olen nii eriline ja harv, käsi ju otseselt nõrgana kohe välja ei paista, lihased on õlast puudulikud, kõik komisjoni liikmed said teste teha. Aga lõpptulemusena C5 klassi jaoks sobilik. Ise ma muidugi üldse ei tunnista, et mul tavaelus oleks mingi takistus või puue, C5 tähendabki, et minimaalne. Klassi märkuse N (New ehk esimest korda võistlemas) asemel nüüd tähis R (Review), mis antakse kõigile sobilikuks tunnistatud uutele sportlastele ja tähendab, et päris kestva klassifikatsiooni kinnitamiseks peab 12 kuu pärast uuesti rahvusvahelise klassifitseerimiskomisjoni poolt üle vaadatud saama. See reede hommik oligi reisi planeerides kõige suurem eesmärk, selgust saada sobilikkuses või mitte. Suur kivi langes südamelt.

Laupäeval oli tiimide mänedžeridel kohustuslik hommikul käia võistlejate kinnitamisel. Lootsin rattaringi alul kiiresti enda nime taha linnuke teha ja sõitma saada, aga sageli ei lähe kõik ladusalt plaanide järgi. Peale üht tundi järjekorras veetmist tekkis närvipinge riietumise teemal. Kuigi esmasel registreerimisel olin küsimuse tõstatanud, et kas ja millised piirangud on individuaalsõitja (tähendab siin seda, et ei esinda ametlikult riigi koondist) võistlusvormile, olin hommikuks ära unustanud vastuse, et pidi teada saama just sellel võistlejate kinnitamisel UCI komisjoni käest. Ja nii ma õnnetu peale seda pikka järjekorda seisin juba päris komissaari toa juures ja vaatasin, kuidas tõsiste nägudega päris-mänedžerid kottidest oma riigi sõiduvormi lauale laotavad ja kui põhjalikult UCI poolt pluus ja pükste sääred läbi uuritakse. Paanika selle tõttu, et mul endale planeeritud neutraalne valge võistluspluus oli linna teises otsas hotellis ja muidugi aega enam tagasi sõita poleks olnud. Lahenes kõik väga hästi, tunnistasin üles, et olen trenni minemas Giro d'Estonia 2015 vormis nagu olen, kui võistlusteks ei sobi, siis valge ilma kirjadeta pluus on ka olemas, aga mitte mul kaasas. Komissaar ütles, et kõik hästi, vaatas natuke mind igast küljest ja tõdes, et ka seljas olev vorm on sobiv. (Olen kunagi lugenud eeskirju, et individuaalvõistleja võib küll esindada kohalikku klubi ja sõita selle kirjus rõivastuses, kuid kehtivad piirangud reklaamide arvule ja suurusele. Enne võistlusi eeskirju ei leidnud ja olin teadmatuses). Nii et lõppkokkuvõttes Giro d'Estonia 2015 mugavad sõiduriided tunnistati igati sobilikuks ja nendes oligi hea sõita - Eesti lipu värvid käistel-sääristel ja lisaks meeldisid Itaalia koondise liikmetele mõned nende maa tunnused, mis peamiselt hotellis tähelepanu võitsid :) (Peale söögiruumis ja koridorides aja veetmist käisin paar korda just toale kõige lähemal Itaalia staabis rattapumpa laenamas.)


Et mitte rahulikult päeva õhtusse saada, pidi Eesti tiimi esindaja minema kella 16-ks uuesti sinna linna teise serva manageride koosolekule. Seekord läksime Eerikuga kahekesi. Poiss väsis vaatamata kaasa võetud läpakale üsna ruttu ja läks õue linnaliini bussidest pilte tegama. Jällekohtumisrõõm juba hommikul tutvust tehtud lätlastega, kes igal ajal oma abi pakkusid ja tunnust avaldasid, et üksi julgesin selle võistluse ette võtta. Eks koosolekul peale viisakaid tervitusi (ettekandja püüdis sealhulgas kõigi osalevate riikide keeles tervituse öelda) anti aru veelkord trassidest (eraldistarti oli ühes pöördes natuke muudetud), eeskirjadest (näiteks sama riietumisteema, et eraldistardis ei pea karikasarja punktitabeli juht riigi eraldistardikombe olemasolul muidu ametlikku liidri sõidupluusi kasutama). Pärast koosolekut jälle järjekorras seismist, et saada rattale kiip ja seljale numbrid. Lisaks segadus Eesti postkastist rändama läinud paari paberilehega, mis olid minu jaoks just kõige tähtsamad, täpsustatud stardiaegadega. Aga jällegi, kõik sai mõningase ajakuluga lahendatud.



Pühapäeval toimusid võistlused eraldistardist. Veel eelmisel õhtul hilja harjutasin tagasipööret ja linnas raja lõpuosas kämpingute vahel sõidetavaid kurve, et võistluspäevaks kindlam tunne sisse saaks. Sile, ilma tõusude-langusteta rada kulges suuremas osas mööda järveäärset looduskaitseala ja oli kiireks sõiduks mõeldud. Isiklikke rekordeid saavutamast võisid segada vaid heitlikud ilmaolud.

Veel enne stardirambile astumist rataste tehnilises kontrollis nägin, kuidas järjest ja järjest uusi ja väga uhkeid rattaid sobimatuks tunnistati, päris karm. Mina pidin ainult oma sadula esiotsa paari millimeetri võrra tõstma, oligi teine ära vajunud. Õnneks olid "Eesti tiimi mehaanikul" kuuskandid alati kaasas ja seekord jaksasin erinevalt eelmise õhtu pingutusest kruvid lahti keerata. Sain veel kiita, et nii kiiresti ja täpselt kõik tehtud sain.

Kuna võistlustes oli enne minu stardigruppi väike paus ja hommikuste võistlejate autasustamine, sain soojaks sõita otse rajal ja Martini nõuannete järgi, superluks. Ilm suurepärane, pilvealune ja soe. See oli väga hea, sest ühe kohvriga reisides ei saanud kaasa spetsiaalset eraldistardivarustust, soojenduspukist rääkimata. Õrn tuuleke tundus linnast välja sõites vastu puhuvat ja nii see esialgu oligi, kuid võidusõitu alustades pilvisus äkitselt tihenes, mis tähendas suuremaid tuuleiile igast ettearvamatust ilmakaarest, vihmasadu ja äike jõudsid kohale siiski alles hiljem, kui meie naistel juba autasustaminegi läbi saanud.
Lõpetanuna kontrollides oli tuul tõesti ka tagasiteeks vastu keeranud. Aga see kõik oli mulle ainult kasuks - võttis teiste veidi parema tehnikaga (tagakettaga ja päris spets-eraldistardiratastega) ja suuremate kogemustega võistlejate hoogu natuke maha. Esimesena startinuna ootasin juba poolel maal, et millal mind kätte saadakse, see juhtus lõpuks alles 100 m enne finišit, kui hilisem hõbemedaliomanik Nicole (Kanadast) mööda sõitis. Ja siis võisin endaga rahul olla. 14,15 km aeg 22:58.35 teeb keskmiseks kiiruseks 37km/h, Eestis olen oma eesmärgiks seadnud üle 35km/h saavutada, see juhtus nüüd küll õiges kohas. :)
Kaasaelamist oli piisavalt, ka metsavahel vähemalt iga kilomeetri taga keegi seltskond pealtvaatajaid innustamas. See oli nii tore, kõik klassid ju sel päeval võistlesid ja kõigile elati kaasa. Lisaks tegi südame soojaks seik, kui lõpetanuna istusin telgis Eestile määratud boksis ja mööduv korraldustoimkonna liige hõikas "Hey, you did really great!"
Lõppkokkuvõttes C5 naiste klassis 4. koht. Pole vaja ülemäära ekstaasi sattuda, meil oligi vaid 5 võistlejat, aga Eestist lahkudes olin kindel, et jään päris viimaseks, teised lihtsalt on tugevamad. Nii et eesmärk sai igati täidetud ja natuke ületatud. Sarja tulemused UCI kodulehel

Siis võtsin mõneks ajaks uuesti omaks "Eesti tiimi mehaaniku" rolli. Pidin rattal eraldistardilenksu grupisõidu oma vastu vahetama, olen selle trosside raami sisse toppimisega mitmed Hawaii mehaanikud peast halliks ajanud. Trosside vahetamises olen juba üsna osav ja omad nipid välja kujunenud, aga viimane täppistöö käikude reguleerimisel võib aeg-ajalt alguses natuke aia taha minna. Seekord läks väga hästi ja tehnika töötas laitmatult.

Teisipäev 16.06 ja grupisõit Yverdon-les-Bainsis.
Hommikul kiskusid tumedad pilved üsna vihmaseks, see on küngastel üsna hirmutav, sest eelmisel päeval ei saanud rada läbi sõites 10 cm sügavuses veeojas üldsegi mäest laskumistel kurve võtta. Etteruttavalt, et alates meie stardist siiski pidas enam-vähem kuivana. Minu suureks õnneks, sest mul jällegi kaasas vaid ühed jooksud ja rattakummid, tugevas vihmasajus oleks libedal asfaldil vaja mustriga kumme.

14,53-kilomeetrine ring ise oli päris raske, tasast maad stardi-finiši alas paarsada meetrit ja siis esimese 4 km pikkuse tõusu poole peal oli ka vast oma 100 m "Šveitsi tasast", mis Eestis oleks kindlasti mõne väikese kaldega märgitud, sinna oli söögiala paigutatud (feeding zone, kus abipersonal tohib sööki-jooki oma võistlejatele jagada). Mul sellega muret polnud, ikka kõik selga, meil naistel vist kõigil kaasas, sest kilomeetreid tegelikult vähe. Nii et kohe stardist sujuvalt üles 4 km, kus vaid viimane tõusunukk päris terav, siis korraks üle mäe jõudes alla orgu, järsk tagasipööre ja uuesti nüüd juba järsemalt 2 km pikkusel teel mäkke, et finišiks kurvilisel teel jälle alla linna laskuda. Ja nõnda kolm ringi (meestel neli). Selline rada on igati loogiline mägisema korraldajamaa rattavõistlusteks, aga para-rattasõidus käsiratturitel ja teistel suurema puudega sportlastel ikka väga keeruline. Nemad olid tõelised kangelased!


Start hilines paar minutit, et varahommikuse stardi viimased lõpetajad saaks ära oodatud. Mehed lasti 2 minutit varem rajale, neid oli üle 40, kui C4-C5 naisi startimas vaid 11. Meenutas osavõtjate arvult koduselt Eesti meistrivõistlus, ainult stardikohtunik soovis kõigile head võistlust inglise keeles, nagu ka igal sammul kõik võistluste korraldajad positiivseid soove jagamas.

Eks varasemast ajast ja ka eraldistardi protokolli järgi võis oletada, et Anna Harkowska teeb teistega seda, mida tema tahab. Ja tahtiski. Ja kiiresti. Juba teisel kilomeetril (päris alguses oli turvamootorratas ees aeglustamas) vaatas üle õla näod üle ja hakkas igal suurema kaldega nukil kiirendustega lammutama. Ja enne päris mäe otsa jõudmist oligi 5 naist maha jäänud, kolm C4 ja kaks C5-klassist, kahjuks üks punakiiver (võistluste ajal peab C5 klassi esindaja kandma punast peakatet) olin minagi. Ma ju tean, et kiired algused mulle üldsegi ei sobi, seda peab kõvasti veel harjutama. Me mahajääjad jäime kulgema nii, et kaks valgekiivrit (C4-klass) ees, siis vahega mina üksi ja Angelika (C5) veel veidi tagapool. Ega selliste tõusude ja laskumiste vaheldudes grupitööst niikuinii palju kasu pole, ei olnud õnnetu. Kui ainult luuaga auto laseks lõpuni sõita, ma ei teadnud, kas maha korjatakse siis, kui mehed ringiga järgi jõuavad (naised vast mitte) või lastakse ka sel juhul oma sõit lõpuni kulgeda.
Teise ringi sündmus oli see, et mehed olid selle kahe mäe vahelises orus karmi kukkumise korraldanud, enne kiirabid möödusid ja avarii kohal kästi ka ratturitel hoog päris maha võtta, et vigastatud kehadest ja appi tõtanud masinatest ohutult mööda saada.
Kolmanda ringi tõusudel olin jälle nende kahe valgekiivriga (Katell ja Marie-Claude) koos üksteist ergutamas. Siis said esimesed mehed ja nende peagrupp meid ringiga kätte, lasin viisakalt mööda ja naistel lastigi rahulikult edasi, oma sõidu lõpu poole minna. Trenni tahaks teha selliselt, et need mehed ees, siis ka enda oskused laskumistel ja grupisõidus paraneksid.
Viimasel kurvilisel laskumisel (~5 km linna ja finišini) hakkasid valgekiivrid omavahel ägedalt võistlema, lasin neil minna, sest reitingu punktitabelis oleme eraldi. Oli päris kasulik vaadata nende kahe omavahelist trügimist kurvides, aga seekord ainult vaadata ohutust kaugusest. Naiselt, kes mõnikord rattaga tööl käib ja siis mäeringiks Sossimäge peab, ei saa nõuda võistluselt teistega võrdselt päris mägedes sõitmist.

Lõppkokkuvõttes grupisõidus 11-st naisest 9. koht. Ja C5-klassis jälle 4. Koha mõttes päris hästi, eriti mõeldes, et läksin Šveitsi mõtetega kõige viimaseks jäämisest, peamine eesmärk oli ju klassifikatsioon saada või ümber lükata. Siiski kaotusminuteid tuli liiga-liiga palju. Igast küljest saaks võistlusolukorras sõitu parandada (pööramised, kiirendused, aga ka motivatsioon).
Ilmselgelt osutus sellise grupisõidu ringi jaoks väga kasulikuks Giro d'Estonia tuur. Eestis lihtsalt ei ole kuskilt võtta 4-kilomeetri pikkust mäge 150 m kõrguste erinevusega, et sellist 6 korda järjest läbida.



Nüüd olengi siin kodumaal valikute ees. Rattasõit on see, mis meeldib, rõõmseks teeb. Tean päris hästi, mida pean endas arendama ja kuidas trenne muuta, et paremaid tulemusi saavutada. Paar sammu redelil kõrgemale ronida pole üldse võimatu ja suhteliselt mõistliku vaevaga teostatav. Kindlasti tahaks sellise tasemaga võistlusel peagi uuesti osaleda, sealt saab palju vajalikke kogemusi. Kohe nüüd kiiresti kõike ei jõua, järgmisel suvel tahaks kogu võistluskaruselli kaasa teha. Selleks aga pean päris palju vaeva nägema oma elukorralduse muutmisel, trennideks aja leidma.

kolmapäev, 19. november 2014

Mina. Ehk kuidas on see kõik kujunenud


Mina. Olen üks õnnelik inimene. Olen õppinud nägema lahendamist vajavaid ülesandeid ja mõistatusi, mitte probleeme ja takistusi.
Ma ei taha iseloomustada end kunagi oma nõrga parema käe põhjal, kuid pean siiski vist kirja panema, kuidas ja mismoodi kõik välja näeb ning kuidas oli.

Nagu ikka tavaline eestlane - koolid lõpetatud, laps kasvamas, olid töö (päris töö ja  hobide toetamiseks lisatööots) ja ots-otsaga kokku tulemine. Rattaga sõitsin ka, see oli puhkus muredest. Võrreldes teiste samal tasemel kestvusspordi harrastajatega teen (ja tegin) ajaliselt palju-palju vähem trenni. Tahaks leida rohkem aega, aga esmajoones pean otsima seda puhkamise tarvis.

2008-2009 hooajad olid algaja harrastaja kohta et üsna lootustandvad. Pildile jõudsin vist Tartu Rattarallil, aga ise pean suuremaks saavutuseks esmapilgul tagasihoidliku tulemusega 2009. aasta meistrivõistluste eraldistarti. Veidi naljakalt võib kokku kõlada, aga sellele polnud üldsegi panustanud, oma natuke suure aluraamiga rattale olin lenksule kinnitatavad eraldistardi torud laenanud tuttavalt nädal varem ja korra nendega sõita proovinud. Seljakotiga astusin varahommikul Viljandi rongile ja võistluspaigas palusin teiste spordiklubide telgist pumpa, sest esirehv oli veljelt lahkunud ning oma klubi jõudmas alles õhtuks meeste sõidu ajaks. Ja kogu selle kummalise tiitlivõistlustel osalemise peale ei olnudki lõpuprotokollis päris viimane, ka kaotus võitjale oli mul enda arvates päris talutav (3'18). Grupisõidus oleks olnud kindlasi palju konkurentsivõimelisem, kuid jäin ühte kukkumisse (see sõit oli tol korral tervenisti päris kole trügimine, kaks neidu lõpuks kiirabiga Tartusse ja Valka), sain küll esimesena orus tekkinud pusast minema, aga tõusul grupile järgi ei jõudnud ja sain lõpus kirja vaid ajalimiidi ületamise. Rattaspordis iga kord plaanid ei õnnestu.

Niisiis olin üsna lootusrikas edasiste jalgratta-hooaegade suhtes. Kuid sombusel septembrihommikul tööle sõites käis kõmakas. Ei saa süüdistada liikluskorraldust ega autojuhte. Tean, kuidas olukorrad tekivad ja mõistan, mida ise valesti tegin. Ei-ei, mitte nüüd see, et rattaga raudteeviadukti alt läbi sõitsin, vaid hoopis see, kuidas olin vihastanud ja seda tunnet alla surunud. Aga iga olukorra saab pöörata õppetunniks, oma tee leidmiseks.

Haiglast kaasa saadud diagnoosid on kirja panduna päris õudsed. Kolmes kohas kaelalülide risti-ja ogajätkete murrud (sageli sellest edasi meditsiiniga kokkupuutunud inimesed enam väljavõtet lugeda ei saagi), rangluu murd, käel kodarluu murd ning abaluu mitmekilluline murd. Lisaks katki peaaegu kõik ribid paremal ja üks ka vasakpoolne ning õmblusi tuli pähe üle 20 cm. Kuid luude kokkupanekust raskem oli õlavarrepõimiku katkemine (närvijuured C5, C6, C7). Viimane tähendas, et niisama jäädes oleks käsi üsna kasutu lihtsalt rippuv element, sõrmed küll enam-vähem töötasid (mitte pöial), aga kätt ennast liigutada ei osanud.

Ma ei tea, kuidas lugejad usuvad juhustesse. Igal juhul oli just Šveitsist kodumaale tagasi tulnud täpselt sinna Mustamäe haiglasse noor ortopeed, kes teadis ja oli näinud, kuidas tehakse vajalikku operatsiooni. Ning lisaks oli info, kuidas Soome professor maailmas ringi liigub, sobiv päev operatsiooniks oli paigas vist juba enne diagnoosi saamist (kuigi ka uuringuid ei saa närvikahjustuse puhul alati üheselt tõlgendada). Kohavalikutes Tartu ja Tampere vahel jäi viimaks sama kodune 3 km kaugusel olev Mustamäe. Hiljem taastusravis sain teada, et ka varem oli eestlasele sarnane opp tehtud, kuid siis pidi patsient selleks lennutatama Taisse.
Põhimõtteliselt väga lihtsustatult on mul nüüd kätte ühendatud närvikiude, mis muidu läheksid ülaselga ja päris katkiseid õlapõimiku närve lapitud jalast võetud tundlikkuse närvitorudega. Ega keegi seda ette ei tea, kuidas ja kas üldse mingit taastumist sellises olukorras toimuma hakkab.

Taastusravi oligi närvide kasvatamine vigastuse kohast alates sõrmede suunas, sest katkemisel vanad närviotsad lihtsalt känguvad. Ja see taastusravi polnud ka tavaline kord-paar nädalas polikliinikus käimine, sokutati Pärnusse Ivo Klotsi BioDesign kabinetti, kus ravi toimub 8 tundi päevas, nii et õhtul jaksab ainult natuke süüa ja magama keerata. Algul elukorraldus oli nädal Pärnus ja nädal kodus taastumas, hiljem umbes kord kuus nädalasi seansse. Ja see kõik mõjus, toimis. Paari kuu möödudes nägin küünarliigese sisepinna ülaservas õrna lihaskiu tõmblust. Kümne kuu möödudes avariist oli olukord, kus jaksasin tõsta teelusikat (ja kätt ennast ka ikka), aga kahvli ja supilusika jaoks veel jõudu nappis.

Taastumine kestab 2 aastat, edasi võimalikud väga minimaalsed muutused. Minul on kõikide esialgu pandud arvestuste ja lootustega võrreldes mõistmatult hästi. Ka opereerinud prof. Simo Vilkki küsis Tallinnas mind üle vaadates imestunult, et näita nüüd teise käe liikumist ka, naljaga mainis, et ei usu, et tema seda paremat kätt on lõigenud.
Muidugi on ja jäävad parema käe lihased nõrgemaks, õla tagaküljel ja abaluu peal on ka lihaseid puudu, et mõningad liigutused on piiratud. Elu aga ei sega, teen kõike ja saan kõigega hakkama, spordiklubis rühmatrennides ei viitsi enam põhjendada ka, miks kätekõverduste ajal veidi teisiti omaette ukerdan :)

Ei, ärge tundke mulle kaasa. On olnud üsna pöörane teada saamine, õppimine ja arenemine. Tähtsaim sealhulgas polegi füüsiline paranemine, vaid endaga rahu leidmine ja õnnelik olemine. Kõik need kohtumised rõõmsate inimestega taastusravi ajal, kelle kaaslased ja  meditsiinisüsteem olid juba maha kandnud. Tegelikult kõik ongi alati ja kogu aeg täpselt nii hästi kui ainuvõimalik, kui inimene ainult ise kogu aeg hädasid ei koguks.

Ja rattasõit jääb veel mõneks ajaks üheks tähtsaks tegevuseks. See lihtsalt on mulle vajalik, oluline. Põnev väljakutse ja uudishimu rahuldamine enda võimete piiride otsimisel.

teisipäev, 12. august 2014

Rattaspordist

Rattasport on parim ala harrastamiseks. See piiritu vabadus, liikumisrõõm, vaid inimjõudu kasutades vahetu looduse tajumine. Ükskõik kas eesmärgiks on seatud inimvõimete piiride nihutamine profispordis, suuremat hulga inimeste positiivsest energiahulgast osa saamine või niisama looduses  mõtteid selgemaks puhkamine. Meenutuseks võib vaadata Jaan Tootseni  "Velosoofe"  Sealt Valdur Mikita mõttelõng: "Raske vastata, kuidas mõjutab rattasõit, kuid igaljuhul ta midagi muudab inimese teadvuses." 

Rattasport on kõigile. Kas siis tõsisemaks sporditegemiseks ja võistlemiseks maailma tipptasemel või lihtsalt igapäevase sõiduvahendina. Sobib nii vanuses 8 kui ka 80, pikale ja lühikesele, jõumehele ja haigusest taastujale. Igaühele on leida sobivaid võimalusi ja vahendeid.

Para-rattasporti koordineerib rahvusvaheliselt  UCI (Union Cycliste International).
Ratturid on jagatud nelja põhiklassi kasutatavast varustusest ja sõitja võimalustest lähtuvalt:
* tandemrattaid (klassi lühend B) kasutavad nägemispuudega sõitjad koos juhtpiloodiga;
* kolmerattalised jalgrattad (T) on kasutusel sõitjatel, kelle puue mõjutab tasakaalu;
* käsirattad (H) kasutusel, kui edasiliikumiseks vaja kasutada käte jõudu;
* standardsed rattad (C), kui väiksem või suurem puue (tavaliselt jäseme(-te) puudulikkus), lubab kasutada tavalist ratast või väiksemate modifikatsioonidega tavaratast.

Iga põhiklass on jagatud veel omaette numeratsiooniga, mis tähistab takistuse/puude suurust rattasõidus, mida suurem number, seda väiksem takistust tekitab puue võrreldes tavaratturiga. Näiteks käsirataste H5-klassis on kehatüvi korras ja kasutatav põlvitusasend ja jõudu saab rakendada ka kehatüve lihastega. H1-H4 klassi ratturid vajavad rattal pikali asendit, mis on küll siledal maal liikumiseks väga aerodünaamiline, kuid kehatüve lihaseid ei saa edasiväntamiseks piisavalt efektiivselt kasutada. C5-klass tavalistel jalgratastel on minimaalse puudega ja enamasti pole sellist sõitjat tavaratturite seas kohe märgata. C4 ja C5-klassi ratturid suudavadki sageli probleemideta kodukohas treenida ja valikuliselt kohalikel üritustel võistelda võrdselt koos tavaratturitega.

Kui esmapilgul võib veidi mõistmatuks jääda nõnda mitmetesse klassidesse jagamise vajadus, siis võrdluseks võib tuua, et ka tavaspordis on samuti kõigile omaseks saanud igapäevaseid jagamisi - kasvõi mehed ja naised või erinevad kaaluklassid.

Üks vana tutvustav video, millesse tuleb küll suhtuda ettevaatlikult, sest natuke on juba peale Londoni OMi klassid parandatud ja spordiala veelgi arenenud ja populaarsust kogunud, on üleval Austraalia Rattaliidu kogus: http://www.youtube.com/watch?v=utaMVVHGvPk

Maailmas on para-rattasport väga populaarne. Lisaks iga-aastastele suurematele ühistele võistlustele - MM, WordCup, EuropaCup- on näiteks nii B kui H klassidel lisaks omaette tuurid. Suuremates rattariikides ka kohalikke võistlusi. Sõidetakse nii maanteel kui ka trekil (trekil toimetavad klassid B ja C).

Para-rattaspordini jõutakse erineval moel, kuid päris tippu jõudmiseks tundub olevat kaks sagedasemat algusteed. C5-klassis üsna tihti sportlased on juba noorusest alates tegelenud tipptasemel jalgrattasõiduga.  Näiteks Saksa neiu Kerstin Brachtendorf sõitis aastaid vaatamata oma väiksele puudele labajalas pikki ülemaailmseid mägirattavõistluseid eliitklassi hulgas. Treeningul jalga vigastanud inglane Jon Gildea on enne õnnetust edukalt MTB ja cyclocrossi noorteklassis rahvusvahelisel areenil ja ka peale õnnetust sõitis esialgu koos eliitratturitega. Teistpidi jõutakse rattani mõnelt muult spordialalt. Ei saa üle-ega-ümber rallisõitjast ja F1-piloodist, H5-klassi viimaste aastate edetabelijuhist Alex Zanardist, soovitan otsida Youtube'ist mõnd videot just käsirattasõidu kohta. Neid on päris mitmeid, ei hakka välja tooma.
Sageli saab para-rattasõitu harrastada sobiva kõrvalalana. Kui eliitkklassi suusatajad ikka suvel üldfüüsiliseks treeninguks hüppavad rattale, siis invasportlased ei jää sugugi maha. On päris mitmeid, kes talveolümpial saavad medalid suuskadel ja suveolümpial osalevad edukalt rattal. Läti noormehed keskenduvad nüüd, kui Rios on kavas esimest korda ka para-triatlon, just selle viimasele mitmikalale.

Kuigi päris kõikides klassides (eelkõige paar naiste kategooriat) pole kandepind just väga lai, on maailma tipp väga terav. Rohkemaarvulistes para-rattariikides on tegelevad selle edendamisega mitmed rattaklubid ja toimuvad kohalikud litsenseerimised-võistlused,  v.t näiteks Hispaania kalendrit:  http://rfec.com
Olümpialootused on kaasatud tavaratturite kõrval erinevatesse toetusprogrammidesse.

On kurb ja kummaline, et Eestis praeguseni litsentsiga ja võistlevate para-jalgratturite arv väga ümmargune 0. Inimesi justkui oleks, soovi ka, mõnikord ka käsirattaid nähtaval. Eelpool toodud jutust lähtuvalt, et selle spordiga tegelemine tõstab ääretult inimese elukvaliteeti, vast veel lihtsamalt, kui mõni siseruumides harrastatav sport. Kas me siis just seda ei soovi, et Eestimaal oleks rohkem õnnelikke ja rahulolevaid inimesi?

Ei räägi praegu pikemalt rahastamisest, millest palju ei tea. Aga meediamöll rahvusvahelistel suurvõistlustel ja ala populaarsus võiks ka võimalikke toetajaid paeluda.
Kui algselt võib tunduda tipptasemel varustuse hankimine väga kulukas, siis millisel spordialal see poleks? Alustamiseks vast ei pea seda kõige-kõige uuemat mudelit hankima. Kui ratsaspordis on vajalik hobune, sõudespordis paat ja ujumises bassin, siis (jalg-)ratas seisab toas seina ääres ja ükskõik mis kellaajal nõus trenni minema, kasvõi igal hommikul enne tööd. Eestimaal on leida juba päris mitu sobivat kergliiklusteed ka.


Kasutatud allikad:
Jani Peltopuro: http://www.janipeltopuro.com
UCI para-cycling: http://www.uci.ch/para-cycling/

teisipäev, 5. august 2014

Brevet 400

Brevet pole võistlus, vaid on organiseeritud 200km-1000km vabasõit kas grupis või üksi, kus tuleb läbida antud aja jooksul ettenähtud teekond ja kontrollpunktid. Ingliskeelsetesse reeglitesse võib süveneda: http://www.audax-club-parisien.com/EN/index.php?showpage=322
Lõbusamaks teeb ürituse see, et saateauto on rangelt keelatud ja teoreetiliselt on tehniline abi lubatud vaid kontrollpunktides. Kuna hetkel Eestis osalejaid vähe ja kontrollpunktid üsna väikesed ja suhtelised, siis kogu vajalik varustus käib selga või ratta külge ning kogu teekond omal jõul ja vastutusel. (Kasutada võib vaid samal brevetil osalejate poolt antud abi.)
Nõnda sarnaneb eelduste kohaselt rohkem matkale meeldivas seltskonnas. Käesoleval suvel on Eestis ürituse enda koordineerida võtnud Ivar Tupp Haanjamatkadest, kes rõhutab just mõnusat ajaveetmist ja koos sõitmist. Sellega seoses on ka sõitude keskmised kiirused langema hakanud ja oodatakse rahulikult kõige viimaseid järgi. Eesmärgiks on jõuda ka 2015 Pariis-Brest-Pariis sõidule, mina küll kasutan lihtsalt kilomeetrite ja mahu kogumiseks.

Brevet200 läks juuni lõpus kenasti - märksõnaks oli tugev paduvihm, mis katkes ainult paariks tunniks.

Brevet300 ajal olin ise küll samas kandis Lõuna-Eestis koos rattaga ja algse plaaniga osaleda, kuid jalad iseendale korraldatud lühi-treeninglaagrist liiga väsinud ja lisaks kartsin künklikku rajaprofiili, kus mul oleks ülemäära raskeks läinud.

Nõnda siis eelmisel nädalavahetusel olin jälle Brevet400 stardis. Ilusti õigeaegselt kell 12, kuigi Ivar juba 3 minutit enne stardiaega hakkas muretsema ja helistastama :) Minu lootus kahe meespaari taga tuules rahulikult mõnuleda oli lõppenud eelmisel õhtul, kui nelja kestvussõitjaga liitus viies mees Tartust ja kokku sai täpselt kuus ratast koos väntajatega. Tegelikult oli paarides sõitmist väga vähe, ainult lühike ots alguses laial maantee ääreribal. Edasi ikka turvalisemalt hanerivis ja kõik käisid kordamööda ees, kes pikemalt, kes lühemaid vahetusi tegemas.
Tallinnast väikse ringiga läbi Ääsmäe Paldiskisse ja sealt edasi suund Haapsalu peale mööda peegelsiledat ratturi unistuste teed, kiirus kasvas ilma pingutamata ka 40 lähedale. Ilm oli kuum ja peale väikest tankimispeatust Padise ristis oli pikem jalasirutamine juba Haapsalus. Väike sobiva söögikoha üle arutlemine ja otsimine käib ikka asja juurde, kui võistkonnas on üle ühe inimese. Kõht oli parajalt tühjaks saanud ja ostsin kahe mahla kõrvale ühe pitsa, mis osutus veidi hiljem üsna mööda pandud valikuks. Nimelt ei kannata ma rõõska piima ja ju siis seal pitsakastmes oli ikkagi midagi ärritavat. Jutud mererannast ja ilusatest tüdrukutest pidid kuurortlinna maha jääma ning kuus higist tonti asusid kõrvetava päikese all üsna vastumeelselt jälle sadulasse.
Ja hakkas pihta minu kannatuste rada. Veerand tunniga hakkas kõhus keerama, mulksuma ja kolisema. Väga selgelt tunda, kuidas rindkere alt aegamööda järjest allapoole kõik lihased krampi kisuvad. Selline olukord ajab lisaks kõhuvalule ka pea paksuks, südame halvaks, ükski asend ei too eriti leevendust ka. Läksin taha lihtsalt kannatama. Riisipere raudteejaam polnud Pärnu omast just väga palju lähemal ja nõnda püüdsin õhtu lihtsalt kuidagi üle elada arvestusega, et hommikul lähen esimese rongi peale ja lepin tulemusega DNF.
Lihulasse keerasime sisse ja mõned mehed näitasid oma huumorisoone absoluutset puudumist, kui kõlas lause mäefiniši kohta :) Lihula poes meestel kiire veevarude täiendamine ja mulle väga vajalik paariminutiline lösutamine seina najal. Oleks tahtnud küll päris pikali visata, aga muruplatsi või pinki lihtsalt polnud läheduses märgata ja aitas seegi võimalus.
Varem juba olime teinud ümber oma plaanid õhtuks Vändrasse jõuda ja otsinud võimalusi Pärnus ööbimiseks. Ka suvepealinna saabumine enne 22-te läks üsna piiri peale (oli ju vaja veel poest läbi jõuda). Kuidagi saime siiski kohale, mina tegelesin oma kõhuga ja paljut rohkem tähele ei pannud. Üks ohtlik olukord tekkis, kui vastutulev auto soovis ilmtingimata just sel hetkel "kohe väga aeglasest" eessõitjast mööduda kui ratturid vastu tulid ja ise olin oma esijooksuga Ivari rattas väga kinni. Peaaegu ei oleks me teele enam ära mahtunud.
Enne Pärnut läks minu olemine juba veidi paremaks, tekkis mõte, et ikka vaatan hommikul enesetunnet ja öö jooksul võiks ju kõik halb kõhus ära seeduda ka. Esimesel päeval ametlikult 243 km.
Brevet400 1. päev
Pärnus ööbine oli täpipealt selline, kuidas vastaval üritusel võimalik olla võiks. Saime möllitud end Brevetite vanameistri Indreku abil tema tuttavate kaubalattu madratsitele. Enne seda veel tõeliselt kosutav ujumine-küürimine jões. Paremat ei ole võimalik leida, ükski hotelli mullivann või saun ei anna sellist olemist välja. Väike loba-loba, poest hangitud toidukraami osaline hävitamine ja südaöö kandis kustutati tuled, igaüks keris enda leitud ja meisterdatud pesasse. Minu kontoridiivan polnud selles suhtes laopõrandal aegamisi tühjenevast õhkmadratsist palju parem, et jalgade sirutamiseks jäi isegi mulle veidi lühikeseks ja ventilatsioon undas täpselt kõrva. Aga ega ma niikuinii võõras kohas piisavalt välja puhata pole kunagi saanud.
Superluks öömaja

Kella 6-ne stardiaeg eeldas vähemalt pool tundi varasemat äratust. Stardiga hilinesime vaid paar minutit ja sedagi viimasel hetkel tekkinud vetsujärjekorra tõttu. Nii et uskumatult sõnakuulekas kamp. Ahjaa, vahemärkusena, et olin otsustanud edasi liikuda ikka koos teistega. Siht Vändra bensujaama kohvikule, kus mehi ootas hommikukohv (ma ise tarbin ainult teed) ja väike aps. Oli ikka raske küll. Uni silmas, kõik kehaosad kanged ja tagumik igati mõistetavalt eelmisest päevast väga valus, kulgesime vaikuses ja aeglase tempoga. Kui juhtoinas käskis minna väiksematele teedele Eestimaaga (Sindi linna ja selle ümbrusega) tutvuma ja need rajad osutusid kohati üsna krobelisteks teelõikudeks, ei olnud just eriti vaimustunud olekut märgata. 49 km ja tund-viiskümmend rattasõitu juba selja taga, jõudis see tõotatud maa, Vändra kohvik, oma laia välipingi, tee ja võileivaga, nagu tõeline päästepaat.
Edasi juba palju kergemalt. Kümne ajal tuli mul enda jaoks väga rõõmus mõte, et tavaliselt sellisel kellaajal on pikema sõidu start, meil juba 100km selja taga. Võtsime asja rahulikult, oli ju lubatud chillimise päeva, aega piisas looduse nautimiseks ja vajadusel sagedastemaks peatusteks. Ilus oled, Eestimaa. Kogu sõidu peale oli ka vaid üks 2,5 kilomeetrine remonditav teelõik ja seegi rahulikus tempos täitsa sõidetav, tuul oli keeranud enamasti pärisuunda ja tuju hea.
Kui kõik läheb suurepäraselt, ei olegi nagu midagi kirjutada, peatused Raplas ja Kiisal ning enne ühte olime täies koosseisus stardikohas tagasi. Lasti lendu lause, et oleks tunnel, põrutaks sama hooga Rovaniemisse välja:) Lõpetasime siiski selle ennelõuna 158 km-ga. Tagasijõudmise aeg tähendas ka, et pühapäeval ei jõudnud päike veel väga liiga tegema hakata.
Brevet400 2.päev

Lõpupilt Eesti kõige kuulsama väravalööja kuuri taustal ja igaüks leidis istumiseks või külitamiseks tänaval kõige parema varjulise koha. Hea meeleolu tunnusena ei olnud väsimusest märkigi ja arutleti võimalikke Brevet600 korraldamise aegu ja marsruute. Kui tol hetkel mõtlesin selleks aastaks selliste pikemate sõitudega lõpetada, siis juba paari tunni möödudes oli üsna kindel, et sellise seltskonnaga, võimaluste avanedes (kui poleks ees muid väga olulisi kohustusi tol nädalavahetusel), võib luurele minna küll, rääkimata siis mingist Brevetist.
Koos kojusõiduga kogunes minul ratta spidomeetri põhjal nädalavahetuseks 411 km. Ma ei tea, ju siis ikka vingerdasin piisavalt ja käisin kuskil võsas vahepeal, sest kodust Nelgi tänavale ja tagasi ei peaks nii palju lisa tekitama ja tavaliselt kilomeetripostide vahed klapivad rattakompuutri näitudega küll.

Enesetunne sellise teoreetiliselt väsitava sõidu kohta oli väga hea, kodus mängisin lapsega paar lauamängu, kerge uinak ja õhtul veel väike vaarikakorjamise ring. Väike väsimus tuli korraks peale alles teisipäeval hommikuse ärkamise ajal.
Kui nädal varem olin päris mures oma valutava jalaga, siis nüüd olid jäsemed superkorras - tänu nädala keskel kursaõelt Epult saadud massaažile. Peale sõitu käisin esmaspäeval veel Andrei käe alt läbi, aga mingeid muresid ei osanudki kurta.

Järgmise nädalalõpu olen lubanud veeta "korralikult telgiga matkamas". Viimast küsis üllatavalt juba Eerik ka, varasematel suvedel oleme suutnud meie maja lapsed sellise tegevusega viimase piirini ära tüüdata, nii et nad sellest midagi kuulda ei taha, sel aastal olen tõesti jõudnud vaid ühepäevastele matkadele. Aga jõuab veel olukorda parandada.

kaardid ja foto on Ivarilt varastatud